"Kõigepealt peaksime lõpetama vastandamise," rääkis Kaljurand. "Kelle
Linn ja maa, üks poliitiline erakond ja teine poliitiline erakond, eestlased ja venelased − see vastandumine on meil siiamaani. Haridustaseme järgi vastandumine. Tegelikult on meil seda vastandumist väga palju ja meil on järjest rohkem populismi − see on asi, mis peaks ära lõppema," sõnas presidendikandidaat.

"Ma pean sellest väga lugu, et meil on erisugused poliitilised vaated ja parlamentaarne demokraatia. Nii on ja peab ka jääma. Aga meil on ka väga palju sildistamist, demagoogiat ja võib-olla mõnikord ka hirmu ning isegi vaenu õhutamist," tõdes ta.

Ent me tegime palju vigu 1990. aastate alguses, sõnas Kaljurand. "Meil oli väga palju emotsioone. Eestlased ütlesid venelastele, et pakkige kohvrid ja minge minema. Venelased nimetasid eestlasi fašistideks. Need hoiakud rikkusid omavahelisi suhteid päris tugevasti."

"Mina väidan, et need hoiakud on kadumas. Vähemalt see noor põlvkond, kes on sündinud pärast 1991. aastat, on teistsugune," arvab Kaljurand. "Mu poeg oli kaitseväes koos vene noormeestega. Ta ütleb, nad on samasugused, nad kuulavad sama muusikat, neil on samasugused teksad.
Väga oluline roll on vanematel. Meie kasvatame ja kujundame oma lapsi. Ükski laps ei tea selliseid sõnu nagu “fašist” või “venku” või “sovett” enne, kui meie seda neile räägime. Me saame ise väga palju ära teha selleks, et meie kodust läheksid välja noored, kes on avatud, kel pole komplekse ja kes tahavad Eestis elada ning kes saavad aru, et kui Eesti on nende kodumaa, siis tuleb seda ka austada."