„Need olid ilmselgelt sunniidid ja ilmselgelt olid nad uhked selle üle ja pidasid ennast õige religiooni jälgijateks,“ kõneles Käosaar. „Nende hinnangul tõlgendavad nemad koraani ainuõigesti, kõik ülejäänud usulahud tõlgendavad aga valesti.“

Käosaar kirjeldas, et pantvangistajad viisid oma palvusi läbi väga täpselt ja põhjalikult. „Kui tavaelus on viis palvust, siis seal tehti kolm nagu reisidel,“ ütles ta ja lisas, et koos kutsungite ja pesemisrituaaliga palvuse järgselt olid pantvangistajad tihti transis ja eemalolevad.

Vangistajad tundusid Käosaare sõnul olevat nii Liibanonist kui Süüriast. „Tundus, et ise nad hindasid Süüriat rohkem,“ meenutas Käosaar, keda koos teiste eestlastega hoiti vangistuse ajal nii Süürias kui ka Liibanonis. „Iga kord kui nad Süüriasse jõudsid, öeldi, et „nüüd oleme kodus“. Nad tundsid ennast seal paremini.“

Osa vangistajatest elas Käosaare sõnul Liibanonis, väidetavalt oli osa neist isegi Beiruti ülikoolis käinud. Teised aga tegid lihtsalt oma tööd. Käosaar rääkis, et teatud operatsiooniks oli koondatud üks bande, kes enda sõnul käis Liibanonis missioonil ehk meie mõistes röövretkel.