Kaja Kallas: Erakonna hetkel kõrge reiting on illusioon, mis alles vajab sisuga täitmist. Tööd on vaja palju teha
Delfi avaldab Kallase kõne täismahus:
Hea Reformierakond
Seisan täna siin teie ees erakonna esimehe kandidaadina. Ees seisavad väga rasked ajad ja ma olen ainuke, kes on selle väljakutse vastu võtnud. Tean, et nii mõnelegi teist ei ole ma hetkel veel liider. Aga kuna ma seisan siin teie ees sellele kohale üksi kandideerides, siis on teil ainult valik, kas uskuda, et ma saan hakkama ja mind selles toetada või seda mitte teha. Esimesel juhul on lootust, et me vähem kui aasta pärast toimuvatel valimistel teeme võidutulemuse, teisel juhul seda lootust ei ole. Ma olen avatud koostööle kõigiga, kes tahavad panustada meie valimisvõitu.
Olen alati olnud Eesti üle uhke. Eesti on turvaline riik, kus elavad nutikad inimesed. Aga üha enam teeb mulle muret paar asja.
Esiteks, kuigi hiljuti tähistasime iseseisvumise 100. aastapäeva, siis tundub ühiskonnas üha enam au sees olevat mitte sõltumatus, vaid sõltuvus. Me oleme mugavas sõltuvuses eurotoetustest ja teiste abist. Korras riigi rahandus on olnud Eesti tugevus, aga see käib alla. Selle asemel, et mõelda, kuidas tulevikus ise hakkama saada, mõtleme me, kuidas saaks pigistada välisest abist viimane välja. Ega ses olekski midagi halba, et me ettenähtud rahad ära kasutame. Ent teisalt ja tuleviku vaadates, kui toetust ei ole, kas suudame seda kõike üleval pidada? Selline elu ei saa pikalt jätkuda.
Paraku on üha suurema sõltuvuse usk laienenud kõikjale. Järjest enam oleme sõltuvuses tehnoloogiatest. Usume pimesi meile sotsiaalmeedias ettesöödetavat ja ei vaevugi mõtlema asjade taustadele. Oleme harjunud tarbima teenuseid tasuta, küsimata, kas me selle tõttu ei tasu hoopis kõrgemat hinda. Suurem nutisõltuvus toob kaasa kriitilise mõtlemisvõime vähenemise, mille tagajärjel oleme haavatavad tuleviku arengute ees. Kui meil pole piisavalt teadmisi, et olla uute tehnoloogiate ja majandusmudelite loojad, saavad meist tulevikus nende passiivsed tarbijad.
Teiseks, kuivõrd järjest mugavam on teistest sõltuda, siis tundub mulle, et ettevõtlikud inimesed ja ettevõtted ei ole Eestis piisavalt hinnatud. Meil on ettevõtluses innustavaid eeskujusid, aga neid võiks siin olla tunduvalt rohkem. Väga sageli ei näe globaalses maailmas konkureerivad ettevõtjad oma tulevikku Eestiga seotult. Ometi on meil uuendusmeelse riigina kõik eeldused luua ettevõtjaile siin parim võimalik keskkond, sest eraettevõtlus on iseseisva riigi majanduse alustala.
Kolmandaks, inimeste usaldus meie riiki on löönud kõikuma. Taasiseseisvumise ajal oli meil selge, et riik on see „meie“ ja „oma“. Nüüd see enam nii ei ole. Kuidas muidu seletada seda, et paar tuhat inimest korraldab vabariigi sünnipäeval tõrvikurongkäigu protestimaks selle sama riigi vastu? Või kuidas seletada seda, et inimesed korraldavad vabariigi aastapäeval ostureisi naaberriiki, et oma riigile mitte maksuraha maksta? Kas me tajume neid protesti juuri ja kas me saame neist aru?
Aga mitte ainult usaldust riigi vastu, vaid ka usaldust üksteise vastu on uued reeglid murendamas. Kui riik kutsub tulumaksureformi käigus üles oma naabri peale kaebama, siis riik kutsub üles ka üksteist mitte usaldama. Üha enamate reeglite loomisega näitab riik, et ta ei usalda inimeste iseotsustamise võimet. Hiljuti kuulsin kahelt ettevõtjalt, et nad olid saanud ettekirjutuse, et nende ettevõttes puudus redeli kasutamise juhend! Keegi oli sellise reegli loonud ja keegi teenis oma palga välja sellist ettekirjutust tehes. Milleks?
Üha enam ettevõtluse enda kätte võtmisega näitab riik, et ta ei usalda oma erasektorit, et see saab teenuste osutamisega hakkama. Ometi ka plaanimajandust oleme me näinud ja see pole õnne õuele toonud.
Neljandaks tundub mulle, et järjest raskem on pidada argumenteeritud arutelu, mis ei taanduks võrrandile „armastan-vihkan“. Sotsiaalmeedia mudelid on viinud meid sinna, et keskendume pealkirjadele ja piltidele, aga sisuga ei tutvu. Meie aju on programmeeritud reageerima negatiivsele, mistõttu keerame tähelepanu saamiseks pidevalt vunki juurde. Kuidas sellises olukorras on võimalik teha läbimõeldud otsuseid, kui tundub võitvat see, kes kõvemini kisab?
Head mõttekaaslased
Ma rääkisin, mis mulle Eesti arengu juures muret teeb. Ma ei teinud seda selleks, et musta pilti maalida, vaid selleks, et selgelt välja öelda: Eesti on murrangulise aja lävel ja meie ees seisab selge valik, kas tagasi või edasi. Minu jaoks ei ole siin mingit küsimust – me peame jätkama tugeva ja targa iseseisva tuleviku Eesti ehitamist. Sellest lähtuvalt peab meie erakonna visioon olema ehitatud kolmele põhialusele: patriotism, vabadus ja hoolivus.
Patriotism
Patriotismina näen Eesti-armastust, mida kannad enda südames sõltumata rahvusest, nahavärvist, religioonist, kultuuritaustast ja sõltumata asukohast maailmas.
Kui ma käisin ülikoolis, siis meil oli üks Ameerika õppejõud, kes alustas oma loengut avaldusega, et ta igal hommikul ütleb peeglisse vaadates: „Ma olen nii õnnelik, et olen ameeriklane!“ Mäletan, kuidas meile tol korral kursusekaaslastega tundus see võõristav. Ometi olen end nüüd nii sageli tabanud mõttelt, et ma olen õnnelik ja uhke, et olen eestlane! Olles Euroopas saad eriti aru, milline väärtus on see, et meil on selline pisike rahvas koos oma keele ja kultuuriga. Olles Euroopas mõistad ka milline ime see on, et kõigi raskuste kiuste oleme siin ja praegu ja me oleme iseseisvad.
Ma ei ole nõus sellega, et patriotismi soovivad monopoliseerida rahvuslastena esinevad oportunistid. On kummaline vaadata soove reguleerida patriotismi, seades näiteks piiranguid Eesti hümni laulmisele. Mu 6-aastasele pojale väga meeldib hümni laulda ja ta on uhke, et ta seda oskab. Miks peaks teda piirama? Tegelikult on sama ka Eesti lipuga. Meil kehtib Eesti lipu seadus, kus on kirjas reeglid, millal ja kuidas võib eesti lippu välja panna. Aga miks? Kui lipu või hümni kasutamine on rangelt reguleeritud, siis inimestel tekibki tunne, et patriotismile on kindlad suunised. Kui ma nii ei käitu, siis karistatakse. Isamaa-armastust aga sunniga ei tekita.
Sõites Eesti Vabariik 100 pidustuste raames mööda Eestit, siis oli näha, kui tugev on meie sees olev Eesti-armastus. Südantsoojendav oli näha kõiki neid sinimustvalgeks värvitud lumememmi ja inimesi sinimustvalgete lipukestega. Inimesed olid südamest rõõmsad ja meeleolu ülev. Meil on, mille üle uhkust tunda. Järelikult inimesed tunnevad endiselt „Eesti – see olen mina“.
Olles uhked Eesti üle, peame siiski olema ligipääsetavad. Kõik kes tahavad meie keelt ja kultuuri õppida, peavad saama selleks võimaluse. Armastust maa või keele vastu ei saa kuidagi peale suruda, aga samas ei tohiks seda ka keelata neile, kes meie maad ja keelt soovivad omaks ja kalliks pidada. Ega iga etniline eestlane pole veel patrioot ja iga patrioot pole automaatselt etniline eestlane. Keele kaitsel peame mõtlema tuleviku peale – kui tehisintellekt ja nutiseadmed ei kõnele eesti keelt, siis on seda keelt tulevikus säilitada keeruline.
Vabadus
Reformierakond on oma loomisest peale olnud veendunud, et riigi suurim kullavaru on vaba kodanik. Eesti inimene tahab olla uhke oma töö üle ja me peame talle andma vabaduse, et ta saab saavutatu vilju nautida. Peame looma ka tingimused, kus eraalgatus on rohkem au sees. See tähendab ühelt poolt ettevõtlust ja ettevõtlikkust pärssivate reeglite ümbervaatamist, aga teisalt ka tulevikku suunatud võimaluste loomist. Selleks on vaja võimalikult paljude riigi andmete avamist, sest uues majanduses on sageli just erasektor see, kes oskab selle põhjal pakkuda välja lahendusi ühiskondlikele probleemidele. Riik ei pea tegelema ettevõtlusega seal, kus ettevõtjad saavad ja soovivad seda teha.
Meil on väike ja paindlik riik ja see on meie tugevus. Arvestades seda, kuidas maailm on muutunud, peame põhjalikult üle vaatama maksusüsteemi, sest see ei vasta enam vajadustele. Mitte kuskil maailmas ei vasta. Töötamine ja tuluteenimine on muutunud, ometi lähtuvad maksud ja sotsiaalsed tagatised mööduva aja mustritest. Me peame välja tulema plaaniga, mis mitte ainult ei korrigeeri praeguse valitsuse poolt tehtud vigu, vaid mõtleb ka kaugemale tulevikku loogikas „ära maksusta kõrgelt seda, mis sa tahad, et areneks“. Väikese riigina saame me välja pakkuda uue maksumudeli, mis võiks olla eeskujuks ka teistele. Maksusüsteemi, mis arvestab uusi teenimise viise ning teeb maksude tasumise lihtsaks ja loogiliseks.
Riik ei pea inimesele ette kirjutama, kuidas ta peab redelit kasutama, lippu heiskama, hümni laulma. Kui riik kõik ette kirjutab, tabab inimesi mõttelaiskus ja lootus, et keegi teine otsustab nende eest.
Vabadus tähendab ka seda, et inimestel peab olema õigus eksida, ilma et selle eest jäädavalt seina külge naelutataks. Eksimine on inimlik. Kui jätkame kergekäeliselt oma inimeste või ettevõtete karistamist iga väiksemagi eksimuse eest, pärsime me uuendusmeelsust Eestis. Õnnelikud ja edukad on need inimesed, organisatsioonid, kultuurid ja riigid, kes suudavad tunnistada tehtud vigu ja nendest õppida.
Hoolivus
Vabadus tähendab ka vastutust. Vastutust oma riigi eest ja vastutust abivajajate eest. Hästitoimivas ühiskonnas on abivajajate aitamine auasi. Kuid abi peab olema suunatud sellele, et järjest enam inimesi saavad ise hakkama ja on iseseisvad.
Me oleme innovatiivne e-riik ja tänu sellele on abivajajaid kerge kindlaks teha. Tänu tehnoloogiliste vahenditele saab see abi ka nendeni kergesti jõuda just selle tarbeks, mis neil on vaja. Aga jällegi see ei saa tähendada seda, et me arvame, et küll riik kuskil midagi teeb. Me peame ise tähele panema meid ümbritsevaid inimesi. Me oleme väike kogukond ja peame suutma teineteise eest hoolitseda.
Saan aru, et toetusi ei saa kelleltki ära võtta, kel selleks õigus, isegi kui selleks vajadus puudub. Valitsus tahab teha karistused sõltuvaks inimeste sissetulekutest, aga tegelikult võiksid sissetulekutest sõltuda hoopis toetused. Kui aga teha toetustest loobumine positiivseks nii, et inimene saab loobuda konkreetselt kellegi kasuks? Ehk tehtaks seda siis rohkem? Riigi ülesanne peab olema selleks võimaluste loomine. Tänu tehnoloogiale on see tegelikult lihtne. Ja meie avalik sektor on väga innovatiivne.
Meil on järjest vananev ühiskond ja seetõttu on eakatel meie ühiskonnas üha suurem osakaal. Peame vaatama, kuidas suudame tagada oma eakatele väärika vananemise. Ma tunnen pidevalt tänuvõlga vanema generatsiooni ees, kes on nõukogude ajal pidanud nii palju läbi elama. Rohkem kui kunagi varem vajame ühiskonnana eakate elukogemust.
Kahjuks pean nõustuma nendega, kes ütlevad, et pension on Eestis liiga väike. Jah, on. Aga kahjuks on tõsi ka see, et igal aastal jääb järjest vananevas ühiskonnas väiksemaks nende inimeste arv, kelle maksutulust pensione makstakse. Prognoosid ennustavad, et sajandi keskpaigaks on Eestis tööjõuturul ligi 100 000 inimest vähem. Ainuvõimalik tee on kasvatada majandust, kuid see praeguseid pensionäre ei lohuta. Kui soovime pensione kohe märkimisväärselt tõsta, siis peame midagi tasuta jagatavatest teenustest ära jätma – tasuta transport, transpordidotatsioonid, tasuta haridus. Peame ehitama süsteemi, mis ise end ära majandab. Kuid hoolivus ei seisne ainult rahas. Väga sageli on eelkõige vaja kuulamisoskust ja tunnet, et eakad on väärtuslik osa meie ühiskonnast.
Peame hoolima ka end ümbritsevast keskkonnast. Selleks on vaja usaldusväärseid andmeid, mis meie keskkonna tegelik olukord on ja millist kaitset ta vajab. Teame hästi, et meie puhas õhk, rabad ja vesi on väärtus. Kust läheb aga tasakaal tänapäeva maailma mugavuste ning looduse puutumatuse vahel? Edukad saavad olema tulevikus need, kes suudavad võimalikult vähestest ressurssidest võimalikult puhtalt võimalikult suurt lisandväärtust luua.
Head kolleegid
Ma rääkisin visioonist, millele ehitada meie isemajandav tulevik. Ma usun, et tugeva ja targa iseseisva Eesti ehitamine on meie kõigi ühine eesmärk. Tööle asumiseks peame me saama järgmistel Riigikogu valimistel valijatelt tugeva mandaadi. Ja see ei ole lihtne ülesanne. Meile ei ole miski määratud, peame valijate usalduse välja teenima. Selleks peame esmalt vaatama oma erakonna sisse. Meid ei hinnata mitte ainult meie sõnade, vaid ka meie tegude järgi. Meie erakond peab suutma tuua ühiskonda uue värskuse.
Väikese riigi puhul on oluline, et inimesed jagaksid oma töökogemust laiapõhjaliselt kogu riigis. Me vajame poliitikute ja ametnike omandatud teadmisi erasektoris ja erasektori teadmisi riigisektoris. Riigi edukuse tagab see, kui iga ametnik ja poliitik suudab näha ühiskonna erinevaid seoseid ja võimalusi, mitte ainult takistusi. Seega rotatsioon riigikogu liikmete, ametnike kui ka erasektori vahel on Eestile vajalik nii, et keegi ei ole samal kohal terve igaviku. Veerevad kivid ei sammaldu.
Üha populistlikumas aruteluruumis on vaja julgust tulla välja ideedega, mida on vaja teha. Isegi kui need ei ole populaarsed. On kerge leida põhjuseid, miks olla millegi vastu ja palju raskem mingit ideed edasi arendada. Ometi teame, et on palju vältimatuid ühiskonnaarenguid, millega peame tegelema. Ühiskonna vananemine, pensionivara mittepiisavus, teadus- ja arendustegevuse ning kõrghariduse rahastamine, kui mainida vaid mõnda. Meilt oodatakse neile küsimustele selgeid ja mittepopulistlikke vastuseid. Meie erakonnas on palju inimesi, kes suudavad teha ära mõlemad pooled võrrandist ja tulla välja põhjendatud ja läbikaalutud ideedega. Just sellepärast peab meie valimisplatvorm olema probleemipõhine ja piisavalt konkreetne.
Ühiskond on väsinud ka parteisisestest kemplustest. Ma siiralt usun, et meie erakonnas on palju tarku inimesi. Meil kõigil on oma tugevused ja nõrkused, oma teadmised ja oskused. Me täiendame teineteist. Aga kas me oleme meeskond, kui me teineteise vastu võitleme? Kui me raiskame aega vaieldes, kes meie seast on Liivimaa parim ratsutaja?
Te kuulete peagi eelmise majandusaastaaruande ülevaadet. Nii suurtes võlgades pole erakond kunagi olnud, lisaks vajame raha valimiskampaaniaks. On selge, et riigieelarvelistest eraldistest selleks ei jätku. Oleme ausad ja mööngem seda. Mulle on talumatu mõte, et me oleme võlgu. Meil on olnud rohkesti rahalisi toetajaid, eriti ettevõtjate hulgas. Me täname neid. Me loodame, et meie maailmavaadet toetatakse ka edaspidi.
Aga ma ei taha kellegi juurde kerjama minna. Annetamine on auasi. Kutsun praegu üles kõiki – erakonna lihtliikmeid, Riigikogu liikmeid, erakonna asutajaid, ettevõtjaid, kõiki, kes peavad samu väärtusi oluliseks ja soovivad, et meil läheks valimistel hästi, panustama oma võimaluste piires. Iga annetus on teretulnud. Olgu see siis 5, 10, 25 või 1000 eurot. Erakonna liikmed, kes on erakonna toel osutunud valituks valitavatele ametikohtadele võiksid loomulikult annetada rohkem. See kõik läheb ühise eesmärgi hüvanguks. Alustame kohe täna siinsamas! Täna liiguvad siin ringi noored makseterminalidega, saate kohe teha need ülekanded, mida erakond hädasti vajab.
Head erakonnakaaslased
Me peame avatult rääkima ka põhjustest, miks me oleme praegu opositsioonis. Vastasel juhul võime end ka peale suurepärase valimistulemuse tegemist leida endiselt opositsioonist, sest ükskõik milline koalitsioon võib tunduda parem kui Reformierakonnaga tehtud koalitsioon.
Meie hetkel kõrge reiting on illusioon, mis alles vajab sisuga täitmist. Praegusel hetkel on 2019. aasta Riigikogu valimistel kõik erakonnad saanud täpselt 0 häält. Kui aga tegeleme endiselt enda naba imetlemisega, siis toetuse sisuga täitmiseks ja reaalseteks häälteks konverteerimiseks enam aega ei jää. Meilt oodatakse lisaks valitsuse tegevuse konstruktiivsele kriitikale ka omapoolsete positiivsete ideede esitamist. Ja meie valija ootab meilt mõlemat poolt võrrandist – ka seda, kust selle idee teostamiseks raha võetakse. Esimest korda üle väga pika aja läheme valimistele opositsioonist, seetõttu peame ise topelt pingutama. Kõik peavad pingutama. Valimisteni on jäänud vähem kui aasta.
Võib-olla te ootate minult nüüd kui Reformierakonna esimehe kandidaadilt, et ma teeksin siin kõnes maha ka teiste erakondade juhte või teisi erakondi, öeldes, et üks on loll ja teine on kuri. Aga ma ei tee seda. Ma loodan, usun siiralt, et kõik Eesti erakonnad tahavad Eestile parimat, lihtsalt arusaamine sellest, mis on parim, on meil erinev. Ma olen kindel, et Reformierakonnal on parimad ideed parimaks tuleviku Eestiks ja ma usun, et valijad mõistavad seda ka ilma teiste mahategemiseta. See ei tähenda, et me ei peaks vaidlema ideede üle. Minu soov on pidada asjalikku arutelu meie ühiskonna ees seisnevate väljakutsete üle nii, et sellest võidaks kogu Eesti. Ma kutsun ka teiste erakondade esimehi üles sisuliselt seda arutelu pidama ja mitte kaevuma kaevikutesse võitluses selle üle, kes võtab idee teostamise eest punkti.
Head kaaslased
Mõistan olukorda ja saan aru vastutusest, mille ma erakonna esimeheks kandideerides võtan. Olukord, kus Reformierakond on opositsioonis ja ei saa tuleviku Eestit kujundada, on minu jaoks talumatu. Ma kinnitan teile – ma teen kõik selleks, et seda muuta. Ma saan aru ka sellest, et täiesti võimatu on seda vastutust võtta oma õlgadele üksi, selleks on vaja meeskonda. Erakond on ainult nii tugev, kui tugev on see seos, mis ühendab tema liikmeid. Ja juht on ainult nii tugev, kui tugev on tema meeskond. Ma usun, et tugeva ja targa iseseisva tuleviku Eesti ehitamine on meie kõigi ühine eesmärk. Ma usun, et kui töötame selle nimel koos, siis sellest võidavad kõik. Ma usun Reformierakonda! Ma usun Eestisse!
