Venemaal on valimisi pigem võltsitud kui ausalt peetud ja 2011. aasta parlamendivalimised ei olnud sugugi selle tava kõige hullem näide. Ka nutitelefonid ja internet ei toonud olulist erinevust, kuigi nad aitasid võltsimisi dokumenteerida ja tõendeid levitada. Võltsimisi on dokumenteeritud varemgi ja neist on alati teatud. Mis muutis need valimised erinevaks, oli see, et peale pikki aastaid ja esimest korda 21. sajandil otsustas ühiskond selle tava hukka mõista.

Protestide juured on selles, et Vene ühiskond või vähemalt selle mõned mõjuvõimsad osad on välja kasvanud juhitud demokraatiast ja neil on kõrini korruptsioonist, mida see paratamatult toodab. Pettumus on levinud rohkem kui aasta, aga Putini poliittehnoloogid ei suutnud avastada selle esimesi märke ja kaotasid sellega võimaluse ennetada selle kasvu. 24. septembri teade Medvedevi ja Putini töökohtade vahetusest andis viimase hoobi: kui mõned inimesed võisid olla pettunud, et Medvedev ei saanud võimalust jätkata, tundis palju suurem hulk end alandatuna sellest lihtlabasest ja üleolevast stiilist, millega seda uudist edastati - juhid isegi ei vaevunud teesklema, et nad rahvast tõsiselt võtavad.

-//-

Putinil puudub legitiimsus valusate reformide, nende seas pensionireformi ja haridusreformi elluviimiseks. Samal ajal ei too viimastel aastatel ellu viidud populistlikud poliitikameetmed tõenäoliselt enam kuigi kaua tulu - seda võib takistada rahapuudus, aga ka need poliitikameetmed ise on selgelt kaotanud oma efektiivsuse. Linnade keskklass ei ole enam rahul lihtsa jõukuse kasvuga - nad tahavad minimaalselt ka seda, et seda jõukust kaitseks õigusriik, mida Putin ei suuda aga tagada. Madalamad klassid ei taju aga üldse heaolu kasvu, kuigi ametlikud numbrid (nagu pensionitõusud võrreldes inflatsiooniga) näitavad vastupidist.

Lisaks juhtis Nikolai Petrov Carnegie Moskva keskusest tähelepanu mõnedele ilmselgetele riskifaktoritele, mis võivad Putini režiimi destabiliseerida: plahvatusohtlik olukord Põhja-Kaukaasias, riigi tehnilise infrastruktuuri kohutav olukord ja avaliku sektori teenuste madal kvaliteet paljudes piirkondades, mis suurendab võimalust, et kohalikud kriisid võivad paisuda millekski suuremaks.

-//-

Putin ise tundub uskuvat "juhitud demokraatia" tulevikku. Ta on silmnähtavalt uhke oma süsteemi kontrollitavuse üle nii majanduslikult headel aegadel kui ka kriisiaegadel. Uus valimisseadus, mille käis välja president Medvedev peale protestide algust ja mille eelnõu avaldati 16. veebruaril, on pealtnäha liberaliseeriva mõjuga, aga toetab tegelikkuses suuri, tugeva kaubamärgiga mitte liigselt juhikeskseid erakondi duuma valimistel ja viib kubernerivalimistel sisse "presidendi filtri" - see tähendab Putini poolset eelvalikut.

Siiski on Putini-meelse eliidi teistele liikmetele selge, et tulevane duuma peab sisaldama ka Kremli poolt mitte manipuleeritud erakondi ning neil peab olema kaasvastutus riigi poliitikameetmete elluviimise eest, andes neile nii legitiimsust rahva silmis, mida neil muidu poleks. Endine rahandusminister Aleksei Kudrin tegi kirgliku üleskutse samas vaimus: "See töökorraldus viiks tõenäoliselt vasakpoolsema duumani ja kehvemate majanduspoliitiliste, monetaarpoliitiliste ja rahanduspoliitiliste tagajärgedeni, kui mulle meeldiks, aga me peame selle faasi läbima parema tuleviku nimel."

Isegi riigipööre Putini vastu, kui see peaks tõepoolest toimuma, võib lõppeda detsentraliseerimisega. "Putini eliit ei suuda enda seast uut Putinit leida," väidab Nikolai Petrov. "Ta saaks tulla vaid mõnest klannist, aga see oleks teistele klannidele vastuvõetamatu. Nad peavad niisiis võimu jagama. Kuidas? Tugevdades institutsioone ja jagades need klannide vahel."