Käbin hoidis ära KGB veresauna

Eesti kompartei juht Johannes Käbin aitas enam kui veerand sajandi eest ära hoida KGB poolt ettevalmistatud uut verist repressioonidelainet.

Moskvas leiti, et Eestis vohab natsionalism ja piiri sellele ei püüta panna. Järeldus oli, et sellises ääretult ohtlikus olukorras, kus imperialistlik ideoloogia tungib Eesti kaudu itta, tuleb midagi ette võtta. “See oleks tulnud tüki maad rängem ja verisem kui see, mis toimus märtsis 1950. Aga siis juba teiste, palju rafineeritumate meetoditega,” ütleb kunagine EKP keskkomitee esimene sekretär Vaino Väljas Maalehele.

Just 70-ndate lõpus hakkasid mitmel pool Nõukogude impeeriumis tugevnema rahvuslikud meeleolud. Kõige enam torkasid ses osas silma Balti riigid. Seepärast otsustasid partei juhtkond ja salateenistus ühe liiduvabariigi näitel välja tuua, “millist hädaohtu kujutab endast natsionalism ja rahvuslik piiratus maailmarevolutsioonile ja kommunistlikule liikumisele”. “Valiti see kõige hullem — Eesti,” jätkab tollane ideoloogiajuht Väljas.

1977. aasta sügisel saabus Eestisse keskkomitee brigaad, mida juhtis propagandaosakonna juhataja Kramov. Tema visiidi järel Nõukogudemaa pealinnas ülalnimetatud seisukohtadeni tegutsemisvajadusest jõutigi.

EKP keskkomitee esimene sekretär Käbin suundus partei halli kardinali Mihhail Suslovi juurde, kellele kuulus partei ideoloogia monopol. “Kui Käbinil poleks olnud Susloviga nii head isiklikku suhet, poleks teda paugupealt vastu võetud,” sõnab Väljas.

Käbin rääkis: “Marksistlikus teoorias on öeldud, et ideoloogia on majanduse pealisehitus. Kui räägitakse, et me ei täida oma internatsionaalset kohust, siis ma julgen täheldada järgmist. Eesti oma väikese pindalaga on esikohal lehma väljalüpsiga, meil on kõige suurem tootlikkus ühe söötühiku kohta. Ma esitan nüüd küsimuse: kuidas saab rahvas, kes on rahvusliku piiratuse kammitsais, töötada nõndamoodi, et annab üleliidulisse fondi põllumajandustooteid ühe elaniku kohta kõige rohkem? Millega seletada, et Eesti täidab oma internatsionaalset kohust ja toidab ka Leningradi ja Moskvat ja lisaks? Kuidas on võimalik, et selliste tulemusteni jõutakse kohas, kus ideoloogia töötaks vastassuunas?”

“Ta tabas täpselt kümnesse!” naerab Väljas. Just tol ajal oli NSV Liit jõudnud staadiumisse, kus toiduainete puudus oli muutunud rahva meeleolu üheks kõige rohkem ärritavamaks teguriks. Suslov teadis seda suurepäraselt ja lubas Kramovi visiidi järgsed seisukohad uuesti läbi vaadata.

Sellega oli asi läbi, Moskvast ei tulnud pärast seda enam midagi. Küsimusele, mis oleks ilma Käbini jõulise sekkumiseta juhtunud, vastab Väljas, et see oleks tähendanud eelkõige loomingulise intelligentsi osas väga ränka aadrilaskmist, uut kaadripuhastust. „Samuti oleks vesi peale tõmmatud nendele majandijuhtidele, kes au ja kuulsuse Eestimaale olid toonud.”

Loomulikult ei antud seda Käbinile andeks. Käbin kaotas oma koha. Algas Karl Genrihhovitš Vaino ängistav aeg.