Justiitministeeriumi ametnik: arutada võiks alaealistele õigusrikkujate eritingimuste laiendamist

 (105)
kaklus Konsumis
Eestis on süüvõime iga 14 aastat. Kuid kas seda võiks tõsta?Foto: Andres Putting

Kogumiku "Laste heaolu" esitlusel täna sõna võtnud Jako Salla justiitsministeeriumist tegi ettepaneku arutada, kas Eestis peaks laiendama alaealiste õigusrikkujate eritingimusi.

"Me kriminaliseerime oma laste tegevust rohkem kui võiks," ütles Salla ja tegi ettepaneku arutada, kas võiks tõsta süüvõime iga. Samuti kriminaalvastutuse iga, mis hetkel on 18 aastat. "Kõik lapsed, kes saavad 18 ei ole veel võimelised vastutama oma tegude eest," tõdes Salla ja Salla ja tegi ettepaneku arutada, kas ka Eestis võiks alaealistele võimaldatud eritingimuste piir olla teatud juhtudel olla kõrgem kui 18, näiteks 21 eluaastat.

Täielik kriminaalvastutusiga, kus seaduste järgi enam eritingimusi ei ole, on Eestis 18 aastat.

Lähiriikidega võrreldes on eapiirid Eestis pigem veidi madalamad ja jäigemad. Näiteks Lätis on süüvõimeiga 14 ning Soomes, Rootsis ja Norras 15 aastat. Leedu kasutab üldiselt 16 aasta piiri, vaid raskemate kuritegude korral on see 14 aastat.

Eestis on süüvõimeiga 14 aastat. See tähendab, et lapsi, kes on kuri- või väärtegu toime pannes alla 14-aastased, pole võimalik toimepandud tegude eest vastutusele võtta.

Vähemalt 14-aastased aga võivad jõuda kohtu ette ja hakata karistust kandma, kuigi ka nende jaoks on seadustes tähendatud mitmesuguseid olukorda leevendavaid eritingimusi.

Mitu Euroopa riiki lubab teatavatel tingimustel ka üle 18-aastaseid kohelda lastele ettenähtud eritingimuste alusel, enamasti on sel juhul piiriks seatud 21 aastat.

Seda on põhjendatud nii bioloogiliste, arenguliste kui ka sotsiaalsete teguritega ning leitud, et paljudel juhtudel aitab sotsiaalne ja rehabiliteeriv mõjutamine nende noorte täiskasvanute puhul edasist kriminaalsust vähendada paremini kui karistamine.

Aastas teeb politsei kindlaks ligi 1500 kuriteo toime pannud last

Kuigi statistika näitab, et laste kuritegude arv on võrreldes 2008. aastaga vähenenud üle kolmandiku võrra, on muutuse taga suurel määral demograafilised tegurid, sest laste arv kahaneb. Suhtarv 10 000 lapse kohta on aastatega püsinud enam-vähem samal tasemel ehk umbes 300 piiril.

Kõige enam lapsi puutub politseiga kokku varavastaste kuritegude tõttu, neid oli 48 protsenti kõikidest lastega seotud kuritegudest.

Varavastastest kuritegudest olid 2012. aastal levinuimad vargused, millest peaaegu iga kolmas oli poevargus. Muudest varavastastest kuritegudest olid levinuimad asja omavoliline kasutamine, millest 62 protsenti olid sõiduki ärandamised, ning kelmused ja röövimised.

Kolmandik laste kuritegudest olid isikuvastased kuriteod, mille arvu suurenemine on pärast 2010. ja 2011. aasta kasvu peatunud. Isikuvastastest kuritegudest on kõige evinumad kehalise väärkohtlemise juhtumid, mida 2012. aastal registreeriti 574.

Lapsvange on varasemast vähem

Salla on veendunud, et läbi kinniste asutuste ei saa lapsi enamasti paremaks. Tema sõnul on last võimalik paremaks muuta üksnes peres, koolis ja ühiskonnas. Kuid siiski viibis 2012. aasta lõpus Eesti vanglates 36 last – 16 süüdimõistetut ja 20 vahistatut.

Enamik vanglas viibivatest lastest on 16- või 17-aastased, samuti on kinnipeetavate hulgas selgelt üleesindatud poisid.

Enamik vanglas karistust kandvatest lastest on seal varavastaste kuritegude eest, neile järgnevad vägivallakuritegude eest süüdimõistetud. Suurema osa vargustest panevad toime poisid, kelle toimepandud kuritegude seas on nii poevargused, korterivargused kui ka isiklike esemete vargused tänaval.

Ligi pooled vägivallakuriteod on eakaaslaste kehalised väärkohtlemised ja ligi pooled avaliku korra rasked rikkumised.

Valdav osa vanglates olevatest noormeestest on paigutatud Viru vangla noorteosakonda, tütarlapsed aga on Harku naistevanglas. Eesti viimane noortevangla, mis asus Viljandis, suleti 2008. aastal.

Lastega seotud kuriteod on seotud perevägivallaga

Salla tõi kogumiku tutvustusel välja, et enamik inimesi ei anna teada lastega seotud kuritegudest ja see, mis kajastub statistikas on, jäämäe veepealne osa.

"Tegelikult me ei tea kui suur on seksuaalvägivalla ohvrite osakaal alaealiste hulgas," tunnistas ta. Ka perevägivalla puhul on viimastel aastatel fookus paarisuhtevägivallal.

Loe veel

Salla pani inimestele südamele, et abivajavatest lastest tuleb teada anda. "Inimesed ütlevad küll, et kui ma abivajavat last näen, siis ma loomulikult teatan, kuid reaalselt inimesed teevad seda märksa vähem. Valmisolek on küll olemas, aga konkreetsetes olukordades inimesed kahtlevad."

Koolivägivalla suhtes tõi Salla võrdluse teiste riikidega, et Eestist rohkem on koolikiusamist veel vaid Rumeenias, Lätis ja Leedus. See tähendab, et meie probleem on võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega suur, kuid Eesti enda võrdlus viie või kümne aasta taguse perioodiga näitab, et koolikiusamiste osakaal on vähenenud.

Seksuaalkuritegevuse reaalse leviku kohta Eestis andmed puuduvad

2012. aastal registreeriti Eestis 2231 perevägivalla juhtumit, mida on 5,5 protsenti kõigist kuritegudest ja 28 protsenti vägivallakuritegudest.

Enamik perevägivalla juhtudest on elukaaslaste või endiste elukaaslaste vaheline vägivald (69 protsenti), laste ja teiste pereliikmete vastu tarvitatud vägivalla juhtumeid on 31 protsenti.

Enamiku lastevastastest perevägivalla kuritegudest panevad toime bioloogilised vanemad (65 protsenti), mittebioloogilisete vanematega juhtumeid on 20 protsenti. Õe ja venna vahelisi vägivallajuhtumeid on kolm protsenti ning lastelaste vastu tarvitatud vägivalla omi kaks protsenti kõigist juhtumitest.

Enamik juhtumitest toimusid eluruumides. See on ka põhjus, miks tihti on alaealiste vastaseid vägivallakuritegusid raske avastada – pealtnägijaid ei ole ja ohver ei otsi abi või ei peeta teda pädevaks tunnistusi andma.

Eriti varjatud kuritegevuse liik on laste vastu toimepandud seksuaalkuriteod.

76 protsenti 2012. aastal Eestis registreeritud 400 seksuaalkuriteost pandi toime laste vastu. Lastevastaste seksuaalkuritegude registreerimine on viimasel kümnendil oluliselt sagenenud, kuid on alust arvata, et see ei näita mitte niivõrd juhtumite sagenemist, kuivõrd inimeste teadlikkuse ja politsei menetlusvõimekuse kasvu.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare