Jüri Adams: 35-40% parteide rahast tuleb varimajandusest
Juriidiliste isikute annetuste keelamine samal aastal tekitas Adamsi sõnul aga erakondi ümbritseva varimajanduse, mis tähendab, et firmad maksavad kinni parteide esitatud arveid.
„Olen oma tuttavatega püüdnud teha ka mingisuguseid eksperdiarvamusi, et kui suur on varimajanduse osakaal valimiste või erakondade finantseerimises. Hetkel ma julgeksin nagu väita seda, et see võib ulatuda kuskil 35–40 protsendini kogu sellest raha mahust, mis erakondade igapäevategevuses ja valimistegevuses summaarselt liigub,“ nentis endine justiitsminister ja riigikogu õiguskomisjoni juht.
Adamsi sõnul said need kahetsusväärsed arengud alguse erakonnaseaduse muutmisest 2003. aastal. „2003. aasta valimised võitnud koalitsioon viis läbi väga olulise erakonnaseaduse ja ka poliitika muudatuse, millele ma ei oska praegu anda mingit paremat nimetust, kui ma kasutan selle kohta nimetust 2003. aasta pööre ja sellel oli kaks olulist sisu,“ rääkis ta.
Üks oli see, et hüppeliselt kasvas erakondadele riigi poolt antava aastase toetuse kogusuurus. Kui 2003. aastal oli see olnud 20 miljonit krooni, siis 2004. aastal oli summa kolm korda suurem, nimelt 60 miljonit krooni, edaspidi see veel kasvas 90 miljoni kroonini.
Selle pöörde teine aspekt oli seaduste muutmine — väga suur osa annetusi puudutavatest normidest visati sealt välja. Enamik neist küll taastati eelmisel aastal vastu võetud muudatustega, mis jõustuvad 1. aprillil, kuigi mitte kõik. „Nii et ma ütleksin: arenguruumi veel on, et jõuda 1999. aastale järele. Ja kõige huvitavam 2003. aasta suurtest muudatustest oli see, et selle seadusega keelustati juriidiliste isikute annetused erakondadele,“ kirjeldas Adams.
„Nende muudatuste tagajärjed olid arvatavasti sellised, mida muudatuste tegijad kas oma vähese elukogemuse või mõõdutunde puudumise või mingitel teistel põhjustel ei osanud ette näha,“ nentis Adams. „Hüppeline toetuste kasv viis põhimõtteliselt valimiskampaaniate rahastamise tüübi muutusele. Kui enne 2004. aastat oli niimoodi, et erakond kogus annetused ja viis kogutud annetuste baasil läbi valimiskampaania, siis peale 2004. aastat hakati valimiskampaaniaid tegema võlgu. Ja need võlad kaeti valdavalt järgmistel aastatel riigi poolt antud toetustest.“
Adamsi sõnul võib sellest pöördest teha mitu naljakat järeldust. „Üks on see, et kui enne 2004. aastat tegelesid erakondade juhtkonnad aasta enne valimisi palehigis igalt poolt annetuste hankimisega, siis see intensiivne töökohustus kukkus ühelt poolt ära, erakondades saadi kergemini juhtida ja tööd teha. Teisest küljest aga paraku katkes ka paljude suur- ja keskmiste annetajate harjumus regulaarselt teha annetusi valimiskampaaniateks,“ märkis ta.
Firmad teevad endiselt "annetusi"
Teine järeldus on Adamsi hinnangul see, et juriidiliste isikute annetuste ärakeelamine tegelikult ei teostunud. „Juriidiliste isikute annetused on põhiliselt säilinud, aga need on võtnud sellise kuju, et nad enam ei kajastu nendes arvudes, mida erakonnad esitavad riigikogu korruptsioonivastase seaduse kohaldamise komisjonile ja mis seal avaldatakse. Ja ilmselt need annetused suurel määral tehakse niimoodi, et mitmesuguste kampaaniakulutuste arved makstakse kinni ja tõenäoliselt sellega kaasneb päris palju raamatupidamislikku võltsimist. See on ühesõnaga teine järeldus: legaalse valimiskampaaniamajanduse kõrvale tekkis nii-öelda varikampaaniamajandus, mis on küllaltki mahukas,“ tunnistas endine riigikogulane.
„Siis võiks veel ühe tulemusena öelda, et kuna mitmesugused normid visati 2003. aastal välja, siis põhimõtteliselt avanes tee legaalsel viisil teostada seda, mida ajalooliselt meil on nimetatud administratiivse ressursi ärakasutamiseks," selgitas Adams.
See tähendab põhiliselt kohalike omavalitsuste rahaliste või muude võimaluste ärakasutamist poliitiliste kampaaniate läbiviimiseks. "Mulle tundub — seda on nüüd ka ajalehed või meedia küllaltki kinnitanud ja kinnitavad ka eksperdid — et küllalt massiliselt käivitusid nähtused, mis näiteks meist idapoolsetes riikides on tihtipeale tuntud venekeelse terminiga otkat, mis tähendab sisuliselt, et ettevõtjaid kohustatakse kandma teatud osa oma tulust üle kas kellelegi konkreetsele ametnikule või võimul olevale erakonnale või leitakse mingisugune teine illegaalse sundmaksustamise nähtus,“ kirjeldas Adams.
