Ligi postitus täismahus:

Madis on pidanud põnevaks viidata mulle väga ootamatus seoses, ma justkui keelaks kaitsta kiusatavat. Seni on alati vastupidi olnud, nurin, et kipun kaitsma ja ei tee vahet kuuluvusel. On juhtunud ka väga värskelt. Andres Anvelti kodakondsuse teemal polnud mul plaani poetada silpigi ega vahetada ka Madisega. Nüüd pean.

Kolleegi kodakondsuses ei läheks ma iial sorima. Esiteks on see väiklane, konkureerida tuleks teadmiste, oskuste, vaadete, kogemuste vallas. Teiseks kardan, et sellise torkimisega naeruväãristatakse ära kodakondsuse instituut. Tema sügava mõtte välja viskamisi koos pesuveega on olnud palju, täpselt nagu ka sisserände kontrolli mõttega. Tuuakse aga jälle üksikjuhtum ja unustatakse üldine, sest, teate isegi, tore inimene on, oleme nüüd mõistlikud, milleks see kõik. Ja toredaid inimesi on ju maailm täis. Ja tööjõud ja. Raha teha on vaja, põrgu see oma riik, täpselt nii on öelnud isegi üks ammune valitusjuht.

Kahjuks ei saa siin jääda jutuga poole peale, teemapüstitus oli veider liiga mitmelt poolt. Oponentide väiklase võitluse kõrval on siiski olemas ka seadus ja seaduskuulekus. Sise- ja justiitsministri puhul ka. Hoian Andresele pöialt ja loodan, et olukord klaarub. Kuid oma nahal olen tundnud, kui ebamõistlik ja pahatahtlik võib poliitikas olla ainuüksi sõna tõlgendus ja kuidas "mõistlikud" ja "humaansed" oskavad sellega toimetada mõistusvastaselt, ebahumaanselt ja seadusest jäigemalt. Asi justkui ei pea olema, vaid näima.

See siin pole siiski poliitika. On seadus ja tema taga kaalukas eesmärk hoida meid otsustajatena omal maal. Lohutus ses valulikus loos on, et kõik me peame selle järgi käituma.