Samuti peab juht olema valmis kandma otsusega kaasnevat vastutust. Otsus võib olla ka teadlik viivitamine. Näiteks saab tuua alampolkovnik Stanislav Petrovi, kes hoidis 1983. aastal ära USA ja Nõukogude Liidu vahelise tuumasõja. Ta keeldus uskumast aparaate, mis näitasid Ühendriikide tuumarünnaku algust, ega andnud häirele kinnitust.

Eelmine peaminister Andrus Ansip on juhitüüpi. 2004. aastal pärast Tartust majandusministriks tulekut vastas ta Ärilehe kriitikale autoritaarsuse kohta, et erinevaid arvamusi võib kuulata küll, aga lõpuks peab keegi ikkagi otsuse langetama. Paljud Ansipi otsused pälvisid hiljem teravat kriitikat, aga vähemalt ei saanud keegi peaministrit süüdistada, et tal pole seisukohta.

Riiki või poliitikuid lõhestavates küsimustes ei kuule peaministrilt peaaegu ühtegi tugevat avaldust.

Kui Taavi Rõivas sai valitsusjuhiks, iseloomustas Eesti Päevaleht valikut väljendiga „naljanumber”. See võis tunduda ennatlikuna. Paraku näitab Rõivase senine ametiaeg, et ta pole siiani oma eelkäijate kingadesse kasvanud. Rõivase juhitud koalitsioon laperdab igast küljest. Sotside juht Jevgeni Ossinovski esitab teistega kooskõlastamata soolosid – näiteks alkoholipoliitika, mille puhul näis, et teised kuulsid piirangukavast alles ministeeriumi pressiteatest. Justiitsminister Urmas Reinsalu IRL-ist teeb oma Läti ja Leedu kolleegidega – jälle justkui teiste jaoks ootamatult – ühisavalduse, et nõuda Venemaalt okupatsioonikahjude hüvitamist. Praegu on kaks Reformierakonna partnerit Juhan Partsi küsimuseses tülis. Sotsid pole mingil juhul nõus Partsi Euroopa kontrollikotta saatmisega, aga IRL tahab lähetada ­ilmtingimata Partsi.

Rõivas vaikib. Riiki või poliitikuid lõhestavates küsimustes ei kuule temalt peaaegu ühtegi tugevat avaldust. Stiilinäiteks võiksime tuua hoopis tema hiljutise s­äutsu: „Vestlesin Marguse ja Jevgeniga kontrollikoja teemal, meie ühine ülesanne on leida tee patiseisust lahenduseni.”

Males tähendab patiseis olukorda, kus võit on käeulatuses, aga seda ei osata realiseerida. Sisuliselt on tugevam pool kaotanud, sest partii jääb viiki.

Kui Rõivas tahab mõjuda peaministrina, peab ta märksa jõulisemalt sõna võtma. Kui ta kavatseb mängida äraootavat alampolkovnik Petrovi, võiks ju sedagi ausalt tunnistada. Peaminister peaks olema eeskätt juht ja alles siis meelelahutaja.