Juhendaja Aadu Must Laine Randjärve dissertatsioonist: ajaloo osakonnale oli doktorant Jänes omamoodi „katsejäneseks“
Riigikogu asespiiker Laine Randjärve doktoritöö üks juhendajatest Aadu Must tunnistas, et eilne dissertatsiooni kaitsmise päev oli tema jaoks üsnagi kurb, Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudis kukkus läbi tema juhendatud doktoritöö.
Juhendaja Aadu Musta sõnul erinesid Laine Randjärve doktoriõpe ja doktoritöö oluliselt Ajaloo ja Arheoloogia Instituudis kaitstud tavapärastest doktoritöödest.
Musta sõnul oli Laine Randjärve töö kaitsmisel kaks oponenti. "Need olid muusikaajaloo alal doktoritööd kaitsnud Simo Mikkonen Yvaskyla ülikoolist ja professor Karsten Brüggemann Tallinna Ülikoolist," täpsustas ta. "Kaitsmise käigus mingeid märgatavaid ebakõlasid ei ilmnenud. Oponendid andsid dissertatsioonile positiivse hinnangu. Kaitsmisnõukogu salajasel hääletusel tuli siiski üllatus."
Nimelt hääletusel osalenud kümnest nõukogu liikmest hääletasid viis Randjärvele doktorikraadi omistamise poolt ja viis olid vastu. Vastavalt Tartu Ülikooli teaduskraadide kaitsmise eeskirjale sellest kraadi omistamiseks ei piisanud.
Musta sõnul algas ajakirjanduslik klaperjaht selle kaitsmise ümber juba paar päeva varem. "Skandaalid on ajakirjanduse toit, aga Laine on visa võitleja ning loomulikult jõuab ta, loodetavasti üsna pea, ka ihaldatud doktorikraadini," avaldas Must lootust. "Küllap tekkib intriigegi. Keegi koridoris juba arvas, et ehk saaks ruttu kaitstud, kui määraks talle, vähemalt formaalselt uue juhendaja. Ja miks ka mitte, kui põhjus selles on."
Teadustöö allikaks oli kirjavahetus
Musta sõnul tuli muusika valdkonnas magistritöö kaitsnud energiline koorijuht Randjärv, toona Laine Jänes, ajaloo doktorantuuri armastusest koorimuusika ajaloo vastu.
"Asi algas huvitavast ja unikaalsest allikate kogust – tal oli õnnestunud päästa Laulupeoliikumise tuntud tegelaste Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe kirjavahetus, aga sellega seotud lahendamata probleeme oli oi-oi kui palju," meenutas Must oma sissekandes Facebookis, kus ta jagas selgitusi Randjärve doktoritöö kohta.
Musta sõnul on suur ja mahukas kirjavahetus Eesti 20. sajandi uurijate jaoks üsna ebatavaline allikas. Seda põhusel , et ajal, mil arhiivid allusid samale ametkonnale, mis repressioone läbi viis, ei rutanud keegi oma kirjavahetust ja selles sisalduvat võimalikku koprat arhiivi tassima, sest see võrdunuks peaaegu et iseenda peale kaebamisega. "Sellepärast on selline kirjavahetus ka ajaloolaste teadustööde allikate loetelus üsna harvaesinev külaline," täheldas Must.
Ka Aadu Musta ema oli koorijuht
"Põhjus, miks just mina olin nõus Laine Randjärve juhendajaks hakkama oli lihtne ja proosaline – minu ema oli üle 30 aasta koorijuht, laulupidude ja koorimuusika fanaatik ning midagi sellest oli mullegi külge jäänud," selgitas Must. "See meid ühendas. Jah, lisandus ka varasem tutvus ja ühine töö Tartu linna omavalitsuses. Poliitiline ja akadeemiline elu on meie puhul selles osas rangelt lahus olnud, ehkki mõnele ajakirjanikule ja muidu jutumehele selline versioon kohe kuidagi ei sobi."
Laine Randjärv kuulub võimuparteisse Reformierakonda ja Aadu Must opositsioonis olevasse Keskerakonda.
"Ajaloo osakonnale oli doktorant Jänes omamoodi „katsejäneseks“ – kas tal õnnestub õigustada temale pandud lootusi erinevate teadusharude meetodite sünergiast," tunnistas Must, kelle sõnul oli see raske asi eriti doktorandile. "Eks tal tuli, vähemalt ajaloolaste mätta otsast vaadatuna, läbi teha mitte ainult doktoriõpe, vaid lisaks veel magistriõpe ja ilmselt ka osake bakalaureuseõppest. Palju tuli juurde õppida. Eriti allikakriitika valdkonnast."
Kuid Must hindas tulemusti ootamatult positiivseks. "Mulle meeldisid Randjärve töös mitmed aspektid, millest Eesti kultuuriloo käsitlused edaspidi enam üle ega ümber ei saa," ütles Must. "Laine Randjärv esitas, ise seda millegipärast natukene häbenedes ja dissertatsiooni seisukohalt teisejärguliseks pidades, väga sümpaatse analüüsi Tuudur Vettiku kui Eesti laulupeoliikumise liidri tegevusest 1930. aastatel. Varem sellist käsitlust ei ole koostatud."
Must selgitas, et kui Vettik, 1938. aasta üldlaulupeo ajal oli kuulsuse tipul, siis hinnati teda veel liiga nooreks meheks, et tema elutööst kokkuvõtteid teha. Hiljem, nõukogude anneksiooni aastail, oli ta juba põlu all. Ja nii juhtuski, et isegi Seppo Zetterberg, tuntud Soome ajaloolane (kes oma Eesti ajaloos paratamatult pidi tuginema varasemale kirjandusele) unustas 1938 aasta laulupidu käsitledes selle kõige tähtsama ja tunnustatuma juhi – Tuudur Vettiku – ning kirjutas tema asemele, mõneti ajast ette rutates, Gustav Ernesaksa nime.
Eestio ajaloo uurimine erineb teiste riikide ajaloo uurimisest
"Just oma väitekirja kirjutamise käigus avastas Laine Randjärv mõned lihtsad tõed. Üks neist ütleb, et Eesti ajaloo uurimine erineb mõneti mitmete läänepoolsemate riikide ajaloo uurimisest, tõdes Must.
Ta tõi võrdluseks, et kui selliste lihtsate elulooliste andmete teadasaamiseks, milleks läänepoolsetel kolleegidel tuleb vaid käsi raamaturiiuli poole sirutada ja õige teatmik, allikapublikatsioon või käsiraamat haarata, eeldab meie ajaloouurijalt päevadepikkust arhiivitööd.
"Teatmekirjandusse on lipsanud valed kuupäevad. Isegi teatmikes Tuudur Vettiku sünnikohaks märgitud Uniküla on ebatäpne. Jah, see oli tema lapsepõlvekodu, kuid sünnikohaks oli siiski üks teine, Pudivere nimeline paik," tõi Must välja fakti Randjärve doktoritööst. "Sellist uudset teadmist, mis järgnevalt jõuab Eesti kultuuriloo üldkäsitlustesse, oli dissertatsiooni päris palju ning eks huvilised saa seda ju dissertatsioonist lugeda."
Must kiitis Randjärve selle eest, et tema töö on ajaloolaste ja kultuuriloolaste vahelise sillaloomise katseks. "Päris paljud kultuuriinimesed said mitte ainult laulupeoliikumise ajaloost, vaid ka selle ajaloolistest tagamaadest ning ajaloolaste poolt sellele pühendatud töödest teada Laine Randjärve töö kaudu," tõdes Must ja lisas, et Randjärv pakkus ajaloolaste uurimismeetoditesse ka muusikateooriast laenatud viljakaid võtteid.
