Jõulukuu saabus sinililledega
Sinililled peaksid vagusi lumevaiba all õiteajamise aega ootama, Rahinge järve katma vähemalt kümnesentimeetrine jääkaas ja karu peaks praegu oma oksapesas und nägema.
“Suur jama,” ütles pühapäeval Kütioru mäeveerult pojaga jalutades kümme sinilille leidnud fotograaf Ove Maidla. “Midagi on tasakaalust väljas.”
Rahinge järvest ligi üheksa kilo kaaluva haugi püüdnud Marko Hallik ja Agur Lehise rääkisid, et uimane kala lasi end justkui surnud hüljes kaldale tõmmata.
“Nii head püügiõnne pole meil tükk aega olnud,” imestasid lisaks hiigelhaugile veel neli väiksemat veteröövlit tabanud mehed. “Tavaliselt on sel ajal järvel jää peal.”
Karu peaks ammu-ammu magama, mitte õunapuid murdma, osutas Raplamaa Kivisilla talu peremees Mart Mutso, kes leidis oma viljapuuaia laastatuna.
“See õuntejaht puu otsast on tavaline karulik tegevus,” rahustas Tallinna Loomaaia direktor Mati Kaal.
Asjaolu, et karul pole vajadust taliuinakut ette võtta, tuleneb loomaaia direktori väitel sellest, et metsaotil jätkub piisavalt toitu.
Sügise jahedate ilmadega läksid taimed puhkefaasi. “Praegusi sooje ilmu peavad sinililled kevadeks ja õitsevad,” selgitas botaanik Toomas Kukk. “Suurt katastroofi taimeriigile see ei tähenda. Päris kevadel võib õitsevaid taimi lihtsalt natuke vähem olla.”
“Ilus soe ilm, mis tal viga,” kiitis folklorist Mall Hiiemäe praeguse ilma heaks ja rääkis, mis vanarahvas näiteks sajand tagasi sellisel pimedal ja vihmasel ajal lund igatsedes ette võttis.
Mehed ootasid maa kattumist valge vaibaga, et reekodarad saaksid kolisema, et saaks metsatööd minna tegema. Aga kui lund polnud, tuli toas luudasid teha.
Pereema vokk vurises videvikus pikalt. Jõuluvana siis küll maal veel ei käinud, aga lapsed ootasid jõuluaega ja uusi pastlaid, mis see aeg pidi tooma.
Homme on aga nigulapäev. Sel päeval, teab vanarahvas, needib ilm teed jääga kinni. Ja siis (21. detsembril, toomapäeval) tuleb Toomas ja tuiskab kogu päeva.
