"Kained uppujad on harilikult need, kes leitakse juba uppununa ning tagantjärgi selgub, et inimene oli ehk juba mõnda aega kadunud olnud ning keegi ei saagi kunagi teada, miks ta vette läks," tõdes Kais.

Ta lisas, et enamasti uputakse kaine peaga külmal ajal, mitte rannahooajal ehk tegemist on õnnetuse, mitte ujuma minekuga - läbi jää vajumised, paadist või laevalt vette kukkumised, terviserikked, õnnetused veesõidukitega ja oma võimete üle hindamine.

Alkoholiga mitte seotud asjaoludel on sel aastal uppunud ka kolm last, kelle puhul võib Kaisi sõnul selgelt rääkida ebapiisavast tähelepanust täiskasvanute poolt: mängumaa basseini uppunud laps, merele triivinud paadist merre sattunud laps, kahekesi alaealise sõbraga võõrasse ja kõrge lainega veekogusse ujuma läinud laps.

"Laste puhul on kindlasti kõige olulisem täiskasvanu järelevalve, oma võimeid nad ilmselt õigesti hinnata ei suuda. Mis tähendab, et täiskasvanu peab alati vees toimetavaid lapsi jälgima, isegi siis kui nad enda meelest ujuda oskavad ning pealtnäha hakkama saavad," pani Kais inimestele südamele.

Sellegipoolest on alkohol endiselt mõjukaim uppumise põhjustaja: suvekuudel uppujatest pooltel tuvastati joove.

Uputakse järvedes

Kõige rohkem on sel aastal inimesi uppunud järves (16), jões on uppunud 10 ja meres 7 (vaata uppumiskohtade kaarti allpool) "Kas tegemist oli valvega või ilma ujumiskohtadega, kahjuks öelda ei oska. Kindel on see, et ujuma tuleks siiski minna selleks ette nähtud kohta, eelistatult vetelpäästega randa. Kui valvega ujumiskoht puudub, peaks valima koha, kus on rahvast rohkem. Nii on tõenäosus, et võimaliku ohu korral saadakse kiiremini abi, suurem," rääkis Kais.

Ta hoiatas, et kui minnakse tutvuma uue supluskohaga, valvega või ilma, peaks meeles pidama, et võõras kohas vette hüpata ei tasu. "Eestis juhtub igal aastal õnnetusi, mille tagajärjel hukkub või jääb ratastooli seljaaju vigastuse tõttu mitmeid noori, kes on pea ees vette hüpanud," märkis ta.