"Inimarengu aruande pidamist Reformierakonna poliitika ülistuslauluks võib aga pidada ülepingutatud kelkimiseks: see, kus Eesti täna on, on siiski kogu Eesti rahva ühine kätetöö. Nii positiivse kui negatiivse Eesti valu, veri, higi ja pisarad," ütles Mäggi Delfile.

Kommenteerides peaminister Ansipi kõnet erakonna suurkogul, arvas Mäggi, et see oli osav ninanips neile, kes on Reformierakonda viimasel paaril aastal kritiseerinud, kuid samas ka punane rätik, sest on üsna kindel, et neil, kellel hästi ei lähe, on põhjust peaministrit süüdistada eneseimetluses ning probleemide eiramises.

"Kui Ansipi kõnest kohtuslik positiivsus (leninlik lausa) välja filtreerida, oli see usutav tekst. Kuid täpselt samasuguse teksti saaks kirjutada ka negatiivselt. Peaministril ei tasu Marju Lauristiniga ülearu pahandada - ka tema hüppab aegajalt positiivsest Eestist negatiivsesse Eestisse ja siis jälle tagasi. Väärikad inimesed kahtlevad kogu aeg kõiges. Nii saab tõele lähemale," arvas Mäggi.

Rääkides kogu Reformierakonna programmist, leidis Mäggi, et hüüdlause "Uhke Eesti üle!" töötab inimeste jaoks, kellel läheb hästi ning kes saavad endaga hakkama.

"See on kindel viis võita kõigi nende valijate toetus, kelle ellusuhtumine on optimistlik. See ei sõltu mitte niipalju rikkusest ja majanduslikust käekäigust, vaid isikuomadusest," ütles Mäggi.

Mäggi leidis, et Eesti poliitikas on tõesti kaks Eestit: Ansip ja Reformierakond on koos IRLiga positiivne Eesti ning teine Eesti on negatiivne Eesti - Edgar Savisaare juhitud opositsioon, kellel Eestis hästi ei lähe.

"Vaesed, venelased, pensionärid, hüljatud ja kõrvale lükatud endised staarid. Ka sotsiaaldemokraadid esindava negatiivset Eestit. Nad ei näe ega näita selles midagi helget. Tegelikult ongi meil Eestis kaks jõudu - Reformierakond ja Keskerakond. Sotsiaaldemokraadid on ikka pigem pigem Keskerakonna ja Rahvaliidu kloon, kes veel ei ole oma nägu leidnud," arvas Mäggi.

Laupäeval Tartus Reformierakonna üldkogul peetud kõnes ütles peaminister Andrus Ansip, et äsja ilmunud inimarengu aruanne on ülistuslaul Reformierakonna poliitikale ning ta ei mõista, kuidas samad professorid Hartat koostades Eesti ühiskonda hoopis teisiti kirjeldasi.