Vabaerakond on tema hinnangul lihtsalt pisut oma arengus takerdunud ning vajab uut hoogu, mitte vaikselt seisukohtadega laveerimist.

„Kui ma täna hommikul seda uudist lugesin, siis ega see toetuse langus mulle tegelikult üllatusena ei tulnud. Mõnikord püsib ju toetus pelgalt sellel, kui erakond ei tee mitte midagi, sest sealjuures hoidutakse ka probleemidest. Mittetegijal ju ei juhtu. Selline toetuse hoidmise viis loob illusoorse mulje populaarsusest, aga ei ole tegelikkuses kuigivõrd jätkusuutlik, sest toetus ei sõltu paraku erakonnast endast, vaid püsib peamiselt teiste erakondade poolt põhjustatud jamade peal,“ ütles Ojangu.

5. juunil toimuval üldkogul valib Vabaerakond endale järgmiseks aastaks uue esimehe ja juhtorganid. Avalikkus on seda kirjeldanud kui erakonnasisest mässu, et Andres Herkeli kõrval on esile kerkinud ka teine kandidaat.

„Ega kandideerimine erakonna esimeheks mäss pole, see on normaalne demokraatlik protsess, kus liikmed kandidaatide seast omale meelepärase juhi valivad. Kandideerida otsustasingi, kuna sama moodi jätkates erakonna toetus senisel tasemel enam pikalt ei püsi. Erakond on muutunud liialt Riigikogu fraktsiooni keskseks, liikmeskond ei tunne end kaasatuna ning väljastpoolt on kuulda, et ka valijad ei saa enam aru, mis on need Eesti inimeste jaoks olulised Vabaerakonna ideed, milles erakond on eestkõnelejaks,“ selgitas Ojangu tekkinud olukorda.

„Vabaerakond tuli kokku selleks, et teha uut ja paremat poliitikat – seda lubadust tuleb ka täita, mitte muutuda samasuguseks, nagu need, keda algselt kritiseeriti. Arvan, et on aeg Vabaerakonnale uus käik anda ja valijate usaldus taas tõusule viia,“ ütles Ojangu lõpetuseks.