"Kõik praod ületatakse ikka köiega. Esimene on pikalt ees ja kui keegi kukub, siis on see esimene ning ainult natukene, sest köit hoitakse pingul. Nii nagu mina koolitan, siis esimene on pikema köie otsas, ütleme 15 meetrit ees ning teised on köit alati tagapool kinni hoidmas. Köit tuleb alati hoida parajalt pinge all, et esimene ei saaks kukkudes alla lennata, vaid libiseks ainult 1-2 meetrit. Kui esimene peaks juba nii 10 meetrit kukkuma, siis on see juba köie hoidja viga," rääkis Künnap Delfile oma pikaajaliste kogemuste põhjal.

Künnapi sõnul on tegu turismipiirkonnaga ning alpinistidele suhteliselt tavalise ilusa mäestikuga. Künnap arvas ka seda, et päästeoperatsioon jõudis ohvriteni väga aeglaselt.

"Päästjad jõudsid alles 12 tundi hiljem ja sakslased ei teatanud õnnetusest ka kohe, vaid võib-olla alles õhtul," spekuleeris Künnap.

"Ma ei tea seda situatsiooni ja logistikat, aga päästjad jõudsid sinna kuidagi nii hilja. Rajooni pääseb ju autoga kiiresti sisse. Minu meelest jõudsid päästjad sinna liiga aeglaselt," kommenteeris alpinist.

"Iga mäge tuleb austada, ükskõik on ta lihtne või keeruline ja tuleb ikka julgestades liikuda, et ohutu oleks," ütles Künnap, manitsedes ettevaatlikkusele.

"Mina olen ületanud väga palju jääsildu, aga see tuleb kogemustega, et sa vaatad silda ning tead millal ta jäätus, millal ta on tugev ja millal ta on nõrk."

Künnap ütles Delfile ka seda, et midagi alpinismiklubi treeningus ja koolitustel selle juhtumi valguses ei muudeta, sest hukkunud olid kõik kogenud mägironijad.

"Koolitustel jää peal ja liustikel liikumine on ikka seesama programm, mida mina kogu aeg olen seletanud. Mängureeglid on ikka samad - saavad mõned surma või ei saa. Neid reegleid tuleb ikka täita. Tavaliselt on igas õnnetuses inimene ise süüdi, välja arvatud maavärisemise puhul, kus inimesel pole midagi teha. Iga kogenud alpinist vaatab aga ainuüksi nõlva peale ja näeb ära, kas see on laviiniohtlik või mitte. See tuleb kogemustega."

Künnap loodab ka seda, et nelikust ainsana eluga pääsenud Annemai tuuakse kiiresti Eestisse ravile, mitte ei jää kohalikku haiglasse.

"Annemai on muide väga hea arst. Ta on mul ekspeditsioonidel kaasas olnud ja ma olen näinud kuidas ta haava kusagil põõsa all või mägedes kinni õmbleb. See on ikka väga filigraanne töö," meenutas vanameister.