Jaak Allik selgitab: Eesti iseseisvus on geopoliitiline õnnelik juhus ja loodame, et see juhus jääb pidama

Sotsiaaldemokraat Jaak Allik selgitas oma sõnavõttu ERRi saates Välisilm sellega, et Venemaa ei kujuta mingit ohtu üksinda Eestile, vaid laiemale piirkonnale. Seetõttu tuleb Eesti julgeolekut vaadata laiemas Euroopa kontekstis. Eesti pole tema sõnul olnud kunagi iseseisev sõjaline tegija ning meie iseseisvus tuleneb sellest, et nii iseseisvumise kui taasiseseisvumise ajal valitses meile soodne geopoliitiline olukord.

Kuidas te kommenteerite oma sõnavõttu, et Venemaa pole kunagi Eestile kallale tunginud?

Mina olen väitnud ja väidan, et Venemaa ei ole kallale tunginud Eesti riigile üksi, jättes rahule Poola, Soome, Leedu, Läti. On olnud regionaalsed sõjad. Eestit ähvardab Venemaa poolt sama palju oht kui ähvardab teisi Balti riike, Ida-Euroopa riike ja Euroopat. See oht ei ole kunagi olnud ega ole personaliseeritud Eestile. Ka Eesti kaitse Venemaa eest, kui see peaks vajalik olema, ei saa kunagi toimuda üksi ja meie relvastatud jõududele tuginedes, vaid kõigi nende võimalike liitlastega – mõte oli ju selles. Ei ole mingit konkreetset, personaalset Venemaa ohtu Eestile, mis oleks lahus ohust teistele meie naabritele või kogu Euroopale. Nii on olnud läbi kogu ajaloo, Liivi sõjast alates ja läbi Esimese ja Teise maailmasõja. See on Ida ja Lääne vastasseis, või tähendab, Venemaa ja mõne Euroopa suurriigi vastasseis. Kui võtta 1939-1940. aasta sündmused, siis toimus Eesti okupeerimine Nõukogude Liidu ja Saksamaa kokkuleppe teel.

Kui me räägime 1939. aasta septembrikuisest ultimaatumist, siis selle esitas ju Venemaa Eestile üksi. See oli ju olukord, kus Venemaa oli üksnes Eesti vastu?

Minu meelest esitas ta samal ajal samasugused ultimaatumid ka Leedule, Lätile ja Soomele. Soome hakkas vastu. Venemaa poleks saanud neid ultimaatumeid esitada, kui Saksamaa ei oleks andnud selle piirkonna Molotov-Ribbentropi paktiga Vene mõjusfääri. Selles oli ju probleem. See toimus ühe Euroopa suurriigi heakskiidul.

Aga miks see üldse oluline on, et ka Saksamaa sellega seotud oli?

Antud kontekstis on tähtis, et vastuseis on olnud Venemaa ja Euroopa vahel, mitte konkreetselt selle pisikese Eesti... Me mängime praegu seda mängu, et peame ennast üksi kaitsma Venemaa ohu eest. Venemaa ohtu tuleb hinnata NATO ja Euroopa Liidu kontekstis. Kas neil on, kui suur ta neil on ja vastavalt sellele on ta ka Eestil. Mitte Eestil ei ole seda ohtu üksi, et me peame siis hambuni relvastuma, et kaitsta Venemaa vastu, kes tuleks üksnes meile kallale, olukorras, kus Läti ja Leedu sõjalised kulutused on hoopis väiksemad. Mis siis nendega juhtub?

Kas see, et Eesti riigikaitset vaadeldakse lahus Lätist, Leedust, Poolast ja Soomest, on viga?

Me peame vaatama oma riigikaitset terve NATO kontekstis, kui me NATO riik oleme. Üksinda, kui ka oleks mingi oht, siis üksinda ei suudaks me niikuinii seda ohtu pareerida, ükskõik, kui suured oleksid meie riigikaitse kulud.

Te olete varasematel aegadel kritiseerinud kaitsekulude tõstmist SKPst kahe protsendi tasemele. Kas te arvate ka praegu, et see võiks olla madalam?

Kaitsekulusid tuleb võrrelda meie üldise eelarvega. Olen öelnud ka riigikogu kõnetoolis, et kui üldine maksukoormus on nii väike, kui maksukoormus on 34 protsenti, siis näiteks meie kaks protsenti kaitsekulusid on ju riigieelarvest protsentuaalselt palju suurem osa kui nendel riikidel, kasvõi Skandinaavia riikidel, kus SKPst läheb suurem osa riigieelarves ümberjagamisele.

Te olete varem viidanud, et Läti saab riigikaitses ka ühe protsendiga SKPst hakkama. Kas Läti võiks olla meile eeskujuks?

Ma ei ole selle ala spetsialist, ma ei tea, kui palju täpselt on vaja. Tahan öelda, et kui Lätis ja Leedus on üks protsent, siis Eesti riigikaitse on selges kontekstis ju ka nende riikidega. Kogu mu jutu mõte on, et me ei kaitse ennast ju üksi ja meid ei rünnata üksi.

Kas see tähendab, et Eesti võiks samuti oma riigikaitse kulu nii rahas kui inimestes lükata liitlastele, kes on kusagil eemal, või on ka Eesti riigil mingi kohustus ennast kaitsta?

Kahtlemata on, aga see on kontekstis liitlastega. Ilmselt vastavalt sellele, millised on konkreetsed kokkulepped NATOga. Praegu on NATO huvi hoopis suurem, et Eesti ja teised riigid panustaksid rahvusvahelistesse programmidesse. Aga see on nii spetsiifiline, et siin ma parem ei räägiks. Tahan selgelt öelda, et kui seal on tõlgendatud, et ei ole Venemaa ohtu, siis ei ole ohtu üksi Eestile.

Meie siin Eestis mõtleme ju Eesti sotsiaalsüsteemi, rahvastikuprobleemide ja muu peale. Miks ei saa me siis riigikaitses mõelda vaid Eesti peale, vaid peame mõtlema laiema piirkonna julgeolekule?

Sest ohu määr sõltub sellest, millised on Venemaa suhted Ameerika Ühendriikide, Saksamaa, Prantsusmaa ja Inglismaaga.

Kas sellise suhtumisega ei taanda te Eestit rahvusvaheliste suhete objektiks ja mitte subjektiks ehk selleks, kellega tehakse, mitte selleks, kes teeb?

Kas te arvate, et Eesti on sõjalises mõttes iseseisev tegija? Ükskõik millises kontekstis? Ta ei ole ju sõjalises mõttes iseseisev tegija, seda ma tahtsingi öelda. Pole ka kunagi olnud sõjalises mõttes iseseisev tegija. Ka Vabadussõjas oli küsimus siiski Esimese maailmasõja lõpulahingutes, kus Eestil oli lihtsalt väga hea geopoliitiline olukord.

Kas Eesti iseseisvus on geopoliitiline juhus?

Kahtlemata on ta olnud geopoliitiline õnnelik juhus ja loodame, et see juhus jääb pidama. Me saime ju iseseisvaks alles 1918. Eesti riik tekkis üsna hiljuti, kui muid maailma riike vaadata. See on tõesti väga õnnelik asjaolude kokkusattumine, nii nagu oli ka 91 õnnelike asjaolude kokkusattumine.

Kas see tähendab, et Eesti iseseisvuse edasikestmine eeldab, et need õnnelikud asjaolud peavad jätkuma ka tulevikus või on siin Eestis midagi, mida me saame ka teha, et meie iseseisvus püsiks?

Hoida tugevatena liitlassuhteid meie lähimate naabritega ja Euroopa suurriikidega.

Meie kõige olulisem julgeolekupartner ehk NATO on väga selgelt välja öelnud, et kaitsekulud võiksid olla kahe protsendi tasemel. Teie olete seda varem kritiseerinud, kas te nüüd olete oma seisukohta muutnud?

Millegipärast ei ole ta kahe protsendi tasemel enamikus NATO riikides.

Ja see on vabandus, et Eesti...

Kui see on NATO selge nõudmine, siis ta peaks olema ju kõigile võrdne?

Eesti tase võiks sel juhul olla näiteks NATO keskmine?

No, kas me kõigil aladel peame alati olema kõiges esirinnas, aga see on juba pikem vaidlus. Arvan jah, et Eesti tase võiks olla selline, nagu ta NATOs üldiselt praktikas on.

Kokkuvõtvalt, kas tegemist on kontekstist välja kistud tsitaadiga?

Antud hetkel on pealkirjas tõesti tegemist kontekstist välja kistud tsitaadiga, sest olen väitnud seda, et Venemaa oht ei ole üksi Eestile ja Eesti ei saa ennast üksi selle eest kaitsta, vaid seda tuleb vaadata kontekstis kogu regionaalse geopoliitilise olukorraga, nagu ta on olnud läbi kõigi sajandite.