"Esiteks oleme viimastel aastatel olnud tunnistajaks võimu koondumisele täitevvõimu kätte, seda riigikogu, aga ka kohtuvõimu arvel," sõnas Aaviksoo. Tema hinnangul tasuks tõsiselt mõelda, kuidas tugevdada parlamendi kohta Eesti võimustruktuuris, suurendades tema võimekust ja ühtlasi ka vastutust. "Jumet on mõttel suurendada kohtuvõimu sõltumatust, tagades samas demokraatliku kontrolli ja võimekuse kasvu ka kohtutes," ütles Aaviksoo.

"Teiseks, palju ja põhjendatult on räägitud ametkondlike barjääride üle, mis ei võimalda lahendada paljusid probleeme, mida iga võimukeskus näeb vaid oma mätta otsast," märkis Aaviksoo. Tema arvates aitaks valitsuse ja peaministri staatuse tugevdamine koos ametnike suurema horisontaalse liikuvusega. "Põhiseadust lugedes näete, et ministrit nähakse seal ministeeriumi tegevjuhina, ometigi on maailmas praktikaid, kus poliitiline juht omab oluliselt teist rolli ministeeriumi elu juhtimisel kui tänane allkirjaõiguslik, kõige eest vastutav ja igal kolmandal juhul tagasiastumist kaaluv minister," sõnas Aaviksoo.

"Kolmandaks, selgeksrääkimist vajab kohaliku omavalitsuste staatus, samuti nende rahastamise alused. Siin jäi pool ülesannet haldusterritoriaalses reformis siiski veel astumata," tõdes Aaviksoo.

"Neljandaks, üha suurema koormana lasub kodanike ja ettevõtjate, aga ka teiste isikute õlgadel meie paisuv ja aina normikesksemaks muutuv õigusruum ja selle täitmist korraldav bürokraatia. See on vääritimõistetud õigusriik ja selle osa on absurdini viidud õiguskindluse printsiip," rõhutas ta. "Õigusloome loogika ja korraldus vajaks kindlasti värsket pilku," lisas Aaviksoo.

"Viiendaks, võib-olla võiks selle võimuasja tervikuna üle vaadata – vahest on valdkondi, kus polegi vaja seda avalikku võimu nii palju ning võiksime kodanikke ja teisi isikuid palju rohkem usaldada," sõnas Aaviksoo.

"Kuuendaks, avalik võim leiab poliitilist toetust eelkõige valijaile osutavate teenuste läbi, millest ka mõistetav soov pakkuda üha enam. Oleme seda teenustepaketti tasapisi kasvatanud – viimastel aastatel kasutades ka Euroopa Liidu toetusi –, ent tasapisi hakkab selgeks saama, et sedaviisi jätkates ei jaksa me enam seda koormat kanda," nentis Aaviksoo. Tema hinnangul oleks vaja mõelda, mida võtta ja mida jätta.

"Seitsmendaks, ka seal, kus avalikud teenused põhjendatud ja vajalikud, tasub rohkem kaaluda koostööd erasektoriga – nii konkurentsi kasvatamiseks kui ka paindlikkuse suurendamiseks," märkis Aaviksoo.

"Kaheksandaks, üheks oluliseks aspektiks on loomulikult ka üleilmne tehnoloogiline areng. On vist selge, et see ei jäta puudutamata ka riigikorraldust," sõnas ta. "Siin võime oodata ja vaadata, mida teised suuremad, targemad, võimsamad ees teevad. Aga on ka teine variant: olla teerajajaks, liidriks, kes on teistele eeskujuks."