"Samasugust paranoiat – et kõike, mis talle ajakirjanduses ei meeldi, korraldab Kalle Muuli – põdes Savisaar ka Keskerakonna esimehena ja sedalaadi luulud hävitasidki lõpuks ta poliitilise karjääri. Tõde on see, et andsin Mihkel Kärmasele ainult ühe intervjuu, nagu paljud teisedki filmis näidatud inimesed, ega ole kuidagi muud moodi selle filmi tegemisel abiks olnud. Kärmas ei palunud minult mingit muud abi, aga isegi kui ta oleks palunud, ma oleksin ära öelnud, sest mulle ei paku see teema enam ammu huvi," märgib Muuli.

"Savisaar nimetab Kärmase filmi igavaks, aga minu jaoks igav hoopis Savisaar ise. Ta on sõna otseses minevik, meie poliitika üleeilne päev, kellele ajakirjandus osutab ilmselgelt ülearu palju tähelepanu – nagu minagi seda praegu siin paraku teen. Kirjutasin mõni aasta tagasi Edgar Savisaare endisest abikaasast elulooraamatu „Vilja teine elu“ ja sellega on Savisaare teema minu jaoks ammendunud. See oli lihtsalt tülgastav, mida ma tema kohta seda raamatut kirjutades teada sain ja rohkem ei taha ma temast midagi teada. Seepärast ei ole ma aidanud ega aita kellelgi temast filmi teha ega muid monumente luua. Kutsun ka ajakirjanikke üles: jätke haige vanainimene rahule, tema aeg on läbi, aitab küll!"