Vastvalminud kontseptsiooni kohaselt sarnaneks invakassa ülesehitus haige- ja töötuskindlustusega ning süsteem võimaldaks katta teenuste, abivahendite ja toetuste kulud vastavalt iga inimese personaalsele rehabilitatsiooniplaanile, kirjutab Postimees.

Idee väljatöötaja, Eesti Vaimupuuetega Inimeste Tugiliidu juhatuse liikme Kalev Märtensi sõnul on invakassa loomise mõtte taga soov seada puuetega inimeste sotsiaalkindlustus stabiilsele alusele.

Märtensi arvates peaksid puudega inimeste sotsiaalkindlussummad peaksid olema seotud mingi kindla protsendiga, näiteks sotsiaalmaksuga maksustatavast tulust. “Kui paraneb elanike üldine elujärg, paraneb ka puudega inimeste elu,” ütles ta.

Märtensi hinnangul on puudega inimeste hooldamiseks mõeldud praegused eelarvelised vahendid ebapiisavad ja omavalitsused on hoolekandeteenuste osutamisega raskustes nii finantside kui oskuste vähesuse tõttu.

“Omavalitsused laiutavad käsi ja ütlevad, et neil pole raha,” tõdes liikumispuudega kaheaastase Pärtli isa Peep Ehasalu, kelle hinnangul võiks invakassa praegusest oluliselt tõhusamalt kompenseerida puudega inimeste hooldus-, koolitus- ja transpordikulusid.

Märtensi sõnul on invakassa rahastamise allikad veel lahtised ning sobivaima variandi leidmine jääb poliitikute otsustada. “Üks variant on siduda invakassa sotsiaalmaksuga maksustatava tuluga,” ütles ta. “Kaalusime ka võimalust, et tulumaksu määr ei vähene 20 protsendini, nagu seadusega ette nähtud, vaid 22 protsendini ning need kaks protsenti läheksid invakassa käsutusse.”

Sotsiaaldemokraadist endine sotsiaalminister Eiki Nestor suhtus invakassa mõttesse positiivselt, kuigi lisas, et see vajab korralikku läbitöötamist.

“Üks võimalus invakassa rahastamiseks on sihtsuunitlusega sissemakse, nagu täna on sotsiaal- ja töötukindlustuses,” ütles ta. “See oleks invakassale ka kõige kindlam alus, kuigi raha võib tulla ka muudest riigi kuludest.”

Riigikogu sotsiaalkomisjoni ja Res Publica fraktsiooni liige Andres Kork ütles, et ei oska enne ideega põhjalikku tutvumist võimalikke rahastamisviise pakkuda. “Sageli juhtub nii, et idee on väga ilus, aga finantsiliselt ei kanna välja,” nentis ta.

Ideed arutanud sotsiaalministeeriumi ametnikud leidsid, et mõte on veel toores ja vajab põhjalikku analüüsi.