INTERVJUU | Vene-Euroopa suhete ekspert Donald Jensen Delfile: Trumpi poliitika on Eestile soodne. Ta on mitmel moel olnud karmim julgeoleku küsimuses kui Obama

 (40)

Washingtoni mõttekoja CEPA (Center for European Policy Analysis) analüütik ning Venemaa-Euroopa suhete ekspert Donald Jensen tõdes Delfile antud intervjuus, et kuigi Donald Trump annab Venemaa kohta vastukäivaid sõnumeid, on tema poliitika suundumus Eestile ja Baltikumile soodne.

Eesti president paistis pärast kohtumist Valges Majas õnnelik, ka Trump paistis rahulolev. Kas teie nõustute, et oli põhjust olla rahul?

Ma usun, et Trump on väga rahul. Seal kohtumisel oli näha mitmeid Trumpi teemasid nagu NATO ja [kaitsekulutuste] kahe protsendi küsimus ning majandus. Aga tal oli põhjust olla rahul, et temalt ei tuldud midagi nuruma, nagu seda mõned riigid teevad. Trump näeb, et Eesti täidab oma kaitsekulutuste kohust ja Ameerika on selle eest valmis aitama. See on see, kuidas Trump seda näeb. Seetõttu ka Eestit siin hinnatakse.

Trump hindab, kui ta näeb, et riigid annavad oma osa?
Jah, Eesti annab enda osa ja seega on Trump ka valmis aitama. Samal ajal on üleval Vene küsimus ja Trumpi mõte paremate suhete loomisest. Trump näeb küll, et Venemaaga oleks kasulikud paremad suhted, aga seda pole juhtunud just Venemaa agressiivse käitumise tõttu. See tähendab, et Eestil pole vaja millegi pärast muretseda. Ma ei arva, et te peaks muretsema toetuse puudumise pärast USA praeguselt administratsioonilt. Trumpi ümber on inimesi, kes on väga kriitilised Kremli suhtes. Tema puhul peab vaatama tema tegusid, mitte sõnu. Trump on mitmel moel olnud karmim julgeoleku küsimuses kui Obama.

Leedu president ütles, et Trumpil pole paremaid liitlasi kui Balti riigid.
Trump on ärimees, ta tuli teemasse NATO-st palju teadmata. Aga nähes NATO-t kui ärisuhet, siis saab kahe protsendi nõudest sümbol, mis näitab, millised riikidest võtavad end kokku.

Trump ütles mitu korda, et keegi pole olnud nii karm Venemaaga kui tema. Samal ajal on vastuoluline see, et ta kutsub Putini endale külla. Mida sellest arvata?
Jah, sellises sõnastuses on need vastandlikud mõtted. Trumpil on probleem, et ta annab vastuolulisi sõnumeid ja inimesed ei tea, kuidas neid tõlgendada. Põhja-Korea puhul tegi ta sama asja, aga nüüd ta on läbirääkimistele lähemal kui kunagi varem. Ehk on sellises tegutsemisviisis edu võti? Ma arvan, et Trumpi ja Venemaa puhul tahaks Trump paremaid suhteid Venemaaga, aga ma ei usu, et ta näeb seda praegu võimalikuna. Aga ta tahaks neid ikkagi. Need asjad ei pruugi olla vastuolulised. Ma ei nõustuks aga Trumpiga selle osas, et ta usub, et Venemaaga on võimalus koostööks terrorismivastases võitluses ja Lähis-Idas. Ma ei leia, et see Lähis-Idas võimalik oleks.

Mis oli teisipäevase kohtumise peamine tulem?
See oli pigem visuaalne sümboolika, et hoolimata kriitikast tema Venemaa suhete kohta on Trumpil head suhted Baltikumiga. Kuna Balti riigid on rindejoonel, on teie riikide jaoks USA toetuse kinnitamine pidevalt väga oluline. Balti riigid võivad Trumpiga rahul olla, sest ta on ametisoleku ajal palju teie riike toetanud.

Avalikkuse jaoks Trump väga vastuoluline.
Ma tean inimesi, kes kujundavad siinset Venemaa poliitikat ja nemad on väga konkreetsed Baltikumi julgeolekuküsimuste puhul. Kaitseminister James Mattis ise ütles, et peamine strateegiline vastane on Venemaa. [Trumpi julgeolekunõunik H.R.] McMasteri eileõhtuse kõne seisukohti jagatakse Valges Majas laialdaselt.

Washingtonis on alati käimas siseriiklik poliitiline võitlus. Ühel poolel on Trump, keda peetakse ebaseaduslike valimiste võitjaks ning ta on selle osas väga tundlik. Teisel poolel välispoliitika eliit, kellele ta ei meeldi ja kes tahtsid Clintonit. Trump pole klubi liige, ta on autsaider. Seepärast seesama eliit ka nuhtleb teda tema skandaalide pärast naistega või immigratsiooniküsimustes. Osad neist etteheidetest on asjakohased, aga see pole ka aus, sest näiteks Obamat nad ei hinnanud sama mõõdupuu järgi. Obama võis sisuliselt teha midaiganes ja pääseda kergelt. Minu hinnangul oli Obama välispoliitika Euroopa jaoks läbikukkumine.

Loe veel

Kuidas nii? Ma kirjutaks eFP [NATO liitlaste suurendatud kohaloleku – toim] jne tema nimele…
Obama nägi Venemaad kui regionaalset probleemi. Ta nägi Vene ohtu kui kohalikku sündmust. Obamal ei olnud eurooplastega mugav ning ei külastanud eriti Euroopat. Obama üritas ka kurikuulsat reset poliitikat Venemaaga, mis kukkus läbi ja mis andis Putinile jõudu. Ja lõpuks oli Obama pühendunud oma Iraani kokkulepetele, mis lubas Venemaal julgemalt käituda.

Obama tegi ju pärast Euromaidani ja Krimmi tugevad käigud. Ta käis ka Tallinnas, pidas julgustava kõne, Eestisse tuli jalaväekompanii…
Aga ta delegeeris kogu diplomaatilise tegevuse Angela Merkelile ja prantsuse presidendile Francois Hollande’ile. Nemad võitsid juhtrolli. See oli Euroopa probleem peamiselt. Ma ütleksin, et Venemaa ja Hiina on üks keskseid probleeme USA jaoks. Ja see on palju suurem probleem, kui Obama oma ametiaja lõpuni aru sai. Sanktsioonid Venemaale olid alguses suhteliselt tagasihoidlikud.

Kas Trump käitunuks samas olukorras karmimalt?
Ma arvan, et jah.

Kuid võrreldes kahte presidenti, siis Trump ütles, et NATO on aegunud, mida Obama kunagi ei öelnud. Obama kinnitas artikkel 5 kehtivust, mida Trump pole otseselt kinnitanud. Ja avalikkuse silmis tekitab ebakindlust ka see, et Trump pole võtnud konkreetset seisukohta Putini suhtes. Ühest küljest ta küll ütleb, et ta on riigijuhtide seast Putini suhtes kõige karmim, kuid siis jällegi kutsub ta külla.
Jah, aga vaadake ta tegevusi. Ta kohtus Balti liidritega, ta avaldas neile USA toetust, ta on suurendanud NATO kohalolekut Baltikumis, ta on suurendanud sanktsioone Venemaa vastu karmimalt kui Obama kunagi, ta on müünud relvi Ukrainale.

Eesti on USA-lt saanud pärast taasisiseesvumist palju abi, sest siis oli poliitika America evewhere. On meil midagi võita ka poliitika America first puhul?
Ma arvan, et eriti midagi, aga ei pea ka muretsema. Midagi ilmselt ei muutu. America first võib tähendada vabakaubanduse lõppu, immigratsiooni piiranguid või isolatsiooni Euroopast, aga praegu pole sellest ühtegi märki.

Kuidas see mõjutab, kui ameerika peaks isolatsionismi poole kalduma?
Traditsioonile vaade on see, et Ameerika välispoliitika varieerub isolatsionismi ja rahvusvahelistumise vahel. Ameerikal on olnud kalduvus Euroopat näha kui korrumpeerunud ja lagunevat süsteemi, mis ei vaja päästmist. See suhtumine on pärast Teise maailmasõja lõppu hääbunud, sest inimesed ei arvanud, et America first tuleb kunagi tagasi. Aga Trump näeb, et on veel inimesi, kes on usuvad, et Ameerika saab pidevalt seada esimeseks ka pideva globaliseerumise tingimustes.

Aga ma ei näe, et see Eestit mõjutaks. Eesti ja teised Balti riigid ei ole Trumpile eeskätt nähtavad demokraatlike väärtuste pärast, kuigi teil on tugev demokraatia, vaid julgeolekuküsimuste tõttu. Eesti on ka oma kaarte õigesti mänginud. Demokraatiale rõhudes poleks teil ka nii suurt resoneerimist olnud USA juhtkonna seas. Eesti on olnud tubli ka lobitöös ning saanud seetõttu omale vajalikke otsuseid. Eesti staatus liitlasena on kinnitunud tänu sellele, et teid nähakse partneritena julgeolekupanoraamis ning teil on oluline roll.

Mida Balti riigid siis USA administratsioonile tähendavad?
Te olete NATO eesliinil nagu Saksamaa oli külma sõja ajal. Inimesed jälgivad hoolega, mida Eesti teeb ja mida venelased teiega ette võtavad. Me oleme sellest teadlikud. Ja ka see, kuidas te vene vähemusega hakkama saate. Mida ajalehtedes kirjutatakse, kuidas kodakondsuse küsimusega tegeletakse, mis on Narva elanike meelsus. Meil on selle kohta siin arutelud.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare