INTERVJUU: Rein Toomla: EKRE ja sotside vastasseis toob neile kasu Reformierakonna arvelt
Nädalavahetusel sotsiaaldemokraatide üldkogul peetud kõnes kritiseeris ja vastandas SDE esimees Jevgeni Ossinovski teravalt EKRE tegevust. Sellele ei jätnud vastamata ka EKRE esimees Mart Helme. Politoloog Rein Toomla selgitab, mis on taolise vastandumise tagamõte, mida see koalitsiooni tervisliku seisundi kohta ütleb ning mis vangerdusi võivad tuua suvised presidendivalimised.
Jevgeni Ossinovski ütles erakonnakaaslastele peetud kõnes, et rahvusliku retoorika taha varjunud EKRE on Eesti lipu kantud väärtusi rüvetanud ja labastanud. Eesti julgeoleku tugevaim garantii on sisemine rahu ning eri elanikkonnarühmade vastastikune usaldus, mille eelduseks on kõigi elanike võrdne kohtlemine. Eesti ühiskonna põhiväärtuste teadlikule ja süstemaatilisele lammutamisele viidates tõi Ossinovski näiteks EKRE tegevuse.
EKRE esimees Mart Helme ei imestanud Ossinovski käitumise üle, ja lisas, et see, millega Ossinovski tegeleb, on ebanormaalne sildistav pseudodiskussioon ja hoopis see lõhestab ühiskonda.
EKRE ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna vahel toimuv vastandumine on tuttav muster nii Reformierakonna kui ka Keskerakonna käitumisest. Kuivõrd eduka taktikaga on tegu?
Midagi imelikku taolises vastandumises pole: erakondadel on erinevad seisukohad, mis omakorda vastanduvad. Isegi, kui eesmärk on üks, siis teed eesmärgini on erinevad. Näiteks missugune "möll" käib USAs vabariiklaste ja demokraatide vahel, kusjuures tegelikult on nad palju sarnasemad, nagu meil on näiteks Reformierakond ja Keskerakond. Kuna meil on kuus formaalset erakonda riigikogus, siis neid võimalusi tülliminekuks on küll ja küll. Sotsiaaldemokraadid ja EKRE on ka näiteks majandus-poliitilistes küsimustes kõige erimeelsemad meie poliitikas.
Missugune on taolise vastandumise suurem eesmärk?
On leitud hea võimalus tugevdada oma seisundit ja nõrgestada vastaspoolt. Tegelikult sotsiaaldemokraate ei huvita see, mida EKRE ütleb; EKREt ei huvita see, mida sotsid räägivad. Aga nad teavad suurepäraselt, et ei saa üksteise valijaid endale meelitada ja nii nad püüavad lisatuge saada mujalt, ennekõige teistest valitsusparteidest: sotsid Reformi käest, EKRE nii Reformierakonnalt kui ka IRLilt.
EKRE on oma tänases retoorikas leidnud üles vähemasti kaks tundlikku teemat - pagulased ja kooseluseadus -, rõhutades suurematele piiragutele. Eesti inimeste hulgas on küllalt neid, kes lahendaksid need probleemid just taoliselt, piiranguid kehtestades. Neid ei pruugi olla palju, kuid EKRE reitingute praegune tase näitab umbes seitsmendiku valijaskonna toetust – kaks korda enam, kui seda oli viimastel valimistel. Kuid vaevalt suudab EKRE sellise retoorika abil üle meelitada SDE valijaid, need tulevad ikkagi mujalt, ennekõike teistest valitsusparteidest.
Kuidas sellega Reformierakonna positsiooni mõjutatakse?
Mulle tundub, et Reformierakond on kaotanud reitingute näol nii sotsidele kui ka EKREle midagi. Aga Reformierakond suhtub asjadesse ilmselt rahulikult ja teab, et valimised on kahe ja poole aasta pärast. Erakonnad peavad paratamatult jälgima vahepealseid reitinguid ja analüüsima, mis toob kaasa stabiilsuse ja mis ebastabiilsuse, aga tõehetk selgub kahe ja poole aasta pärast. Teatud mõju on ka presidendivalmistel ja kohalikel valimistel. Reformierakonna puhul on iseasi see, kas see on nüüd õige taktika, et ta praegu vaikib ja laseb teistel omavahel pureleda. Aga miks ka mitte.
SDE esindab nendes probleemides teist poolust, suuremat avatust ja sallivust. Kuidas sotsid sellega oma positsioone tugevdavad? Arvan, et neis küsimustes on SDE muutunud valitsuse, eriti Reformierakonna eestkõnelejaks. Kuid niiviisi laiendades oma toetust just Reformi arvelt.
Mida võidavad sotsid valitsuse eestkõneleja rollis?
Ta võtab Reformierakonnalt toetajaid ära. Eks ikka omakasu peal on kõik väljas. Enda huvid on kõigepealt, siis tulevad koalitsiooni huvid või siis võimalike liitlaste huvid.
See kõne oli juba niikuinii konfliktne. Ei olnud ju otsest vajadust. Aga see oli signaal jõulisest lähenemisest. Alati on esimene signaal mitte vastasele, vaid liitlastele.
Üheks proovikiviks koalitsioonile on presidendivalimised. Kui suur on tõenäosus, et koalitsioonis leitakse üksmeel? Kas praegu esitatud kandidaatide puhul võib kokkuleppeid paista?
Praegu küll ei paista. Praegu saab üsna julgelt öelda, et ükski kandidaati ei saa riigikogus seda vajalikku enamust kätte ja et asi lähebki valimiskogusse. Kui oleks mingisuguseid kokkuleppevõimalusi, siis ei oleks IRL hakanud Jõksi üles seadma, sotsid Nestorit, vaid oleks hakanud kaaluma ühte või teist. Reformierakond on veel isegi lõhenenud: nad ei tea, kes kogub neilt 21 allkirja riigikogus: on see Kallas, Kaljurand, Paet. Kelle poole erakond asub. Kuidagi on nad juba praegu sildasid hakanud põletama. Ja nüüd on küsimus selles, kuidas seal valimiskogus käituma hakkavad. See saab olema omaette põnev olukord, palju dramaatilisem, kui olid viimased erakordselt võistluslikud valimised aastal 2001.
Kas võib paralleele tuua ka viimaste koalitsioonikõnelustega, kus oldi väga jäigalt oma põhimõtete küljes kinni, aga ometi suudeti leida kompromiss. Kas selline asi võib ka praegu juhtuda?
Ei tea, kui jätame välja 2011 presidendivalimised (kus ei olnudki õigupoolest valimisi: olid Ilves ja Indrek Tarand), aga pärast 2006 ja 2001 aasta valimisi vahetus valitsus. Ei saa väita, et selle põhjal või selle tulemusena. Aga kindlasti presidendivalimised mõjutasid. Võib alati ka küsimuse püstitada, kas seekordsed presidendivalimised kukutavad ka valitsuse? Praegu neid märke jääb ülegi selle väitmiseks. Juba ei suudeta ühises kandidaadis kokkuleppele jõuda. Kui nad lähevad omavahel tülli, ja neid tüllimineku põhjusi on olnud veelgi, siis võibki oletada, et toimub ka valitsuse vahetamine.
Kui suur võimalus on Mart Helmel saada valijameeste kogus saada vajalik toetus ja kellelt see tulla võiks?
Arvan, et kui valimised toimuvad valimiskogus, siis Helme suudab päris kindlasti leida 21 toetusallkirja oma kandidatuuri ülesseadmiseks. Valimiste teise ringi jõudmiseks oleks vaja umbes 100 häält. Selleks on nende lisahäälte saamine keeruline. Kui aga on juba teise ringi jõutud, siis on kõik võimalik.
Kui palju hääli tuleks Helmele endistelt rahvaliitlastelt?
Eks ta sellele rehkendabki. Nüüd ongi küsimus selles, kui palju neid rahvaliitlasi on. Kohalikest volikogudest tuleb kuskil 240 inimest. Viimaseid valimistulemusi arvestades võiks olla ligikaudu 60 inimest, ligikaudu neljandik, see potentsiaal, kes võiks järsku kalduda Mart Helme poole. Samas, kui palju nüüd teistes erakondades on neid vanu rahvaliitlasi - ei tea, kuidas nemad käituvad. Võtame sealt umbes 20 inimest juurde, siis oleks 80 inimest, keda EKRE suudaks enda poole meelitada. Praegu ei näe küll, kust neid (toetajaid) mujalt tuleks.
