Siim Kallase Brüsselis asuvas kontoris on näha, et käes on ametisoleku viimased päevad. Keset põrandat on juba kastid ja voliniku laual suur rull Euroopa Komisjoni logoga teipi, millega neid sulgeda saab.

Asjade sorteerimise ja kastidesse tõstmise vahel jõudis Kallas Eesti Päevalehele ja Delfile rääkida oma lähematest plaanidest.

1. novembriks peab siin tuba puhas olema. Mis siis peale seda plaanis on - soojamaa reis?

Ei ole. Me kolime Eestisse, mis tähendab, et kodu sisse seadmisega on tohutu palju asju... vaja pilte seina panna. See võtab mul novembri ja detsembri ehk enne jõule põhilise aja. Eks siis sõltub.

Mu peamine mure on praegu, et ma ei annaks liiga palju lubadusi. Nii palju huvilisi on..

Kohe nii?

Nojah. Üks kindel koht on Tartu ülikool, kus hakkan loenguid pidama. Ehk siis õppetööga tegelema teemal rahvusvaheline majandus. See pole muidugi täiskohaga, kuid mu külalisprofessori amet muutub vähe kõvemaks. Mul on täna ka õigus kasutada Tartu ülikooli professori nime, kuid pole seda teinud, sest seal osalemine on olnud sümboolne. Nüüd aga lähen tõsiselt Tartusse ja hakkan seal õpetama.

Teine asi, mida saab ehk rääkida siis, kui uus Euroopa Komisjon on ametis - kolm tulevast volinikku on tahtnud mind oma nõunikuks. Siin on niisugune staatus olemas.

Kaks on väga kindlad ja ma arvan, et see on tehtav. See ei tähenda, et ma siin kogu aeg olen, vaid teatud teemade puhul.

Kui see väga suur saladus pole, siis kas need kaks tükki on teie praeguse valdkonnaga seotud?

Ei mis ta nüüd saladus, aga tore on, kui see asi on kõik ametlikult tehtud. Aga ei, transpordiga pole see seotud, majandusega kindlasti. Transpordiga sidumine poleks hea stiil, et eelmine juht jääb siia ütlema, mida kõike peab tegema.

See on ikka majanduspoliitika. Aga mis vormis, see kõik selgub lähemate nädalate jooksul, kui uus komisjon saab omad asjad paika. Aga ma muidugi olen sellest huvitatud, et säilitada side siinse eluga.

Ja siis on igasuguseid kirjutamissoove..

Ma olen kuulnud, et tuleb raamat?

No see on tulnud juba kümme aastat. Eks ta üritab tulla mingil hetkel, kindlasti!

Aga praegu esimesed lahendused on hakata ühte rahvusvahelisse väljaandesse regulaarselt kirjutama. Ja Eestis on ka neid soove olnud. Siin on mul jälle see mure, et kas mul seda jõudu jätkub. Kirjutada ju võib, aga hästi kirjutada on juba palju keerulisem.

Seda kõike on juba päris palju. Peab vaatama, et ei võta liiga palju... Tuleb juba ka igasuguseid konverentsikutseid, aga ilmselt ei jõua kõiki neid vastu võtta.

Kas ametist lahkunud volinikul on ka midagi, millega ta ei tohi tegeleda?

Erasektorisse ei tohi minna. Tähendab, ei tohi sinna minna, kus on huvide konflikt 18 kuu jooksul [päraste ametist lahkumist].

Aga ma pean niikuinii informeerima komisjoni oma tegevustest pärast siit lahkumist, aga akadeemiline töö, Komisjoni enda nõunikuks olemine või ajakirjanikutöö ei tekita mingit probleemi. Aga 18 kuud on erasektori mõttes n-ö jahtumisperiood ja kas pärast seda sealt enam huvi tuntakse on iseasi.

Siin on voliniku ümber suur meeskond. Panevad kohtumised päevikusse, tuletavad meelde, kus ja mida teha. Nüüd peate ise hakkama kõike seda tegema?

Eks jah. Tuleb uued süsteemid luua. See meenutab mulle seda, kui minust sai Rahva Hääle ajakirjanik. Siis oli ka inimesi, kes vaatasid mulle hullumeelse pilguga otsa ja ütlesid, et kuule, sul pole enam isegi autojuhti. Nüüd ka, on täiesti erinev paradigma, aga saame hakkama.

Aga tõsi, elu tuleb teistmoodi organiseerida. Kõik tugisüsteemid, arvuti, internet tuleb Tallinnas paika panna. Ega ma ei kujuta päris täpselt ette, mis saab.

Näiteks siin tegeleb mitu inimest kutsetega, mis kogu aeg uksest ja aknast tulevad. Ega neid nüüd nii palju ei tule, aga keegi peab ikka nendega tegelema. Ja eks ma vaatan, kuidas kogu seda asja korraldada, sest ma ise ei jõua. See on küll asi, mida ma juba oma eelmistest perioodidest tean, sest tegemist on omaette tööga.

Kas Eestisse tagasi olles oleksid kokkupuuted poliitikaga läbi või ei ole see välistatud?

(Kehitab naerdes õlgu)

No siin juba mõned pakuvad, et te peaksite ministriks hakkama, vabu kohti võib tekkida?

Ei, mulle pole keegi midagi pakkunud. Ei välisministrit ega rahandusministrit. Seega pole mõtet sellest rääkida..

Aga kui pakutaks?

Ah, kahtlen. Kui ei ole pakutud, siis pole mõtet rääkida. Olukord on alati teistsugune, kui keegi tõsise pakkumisega tuleb.

Aga ma olen praegu nii motiveeritud sellele akadeemiisele tööle... Siin on selline asi ka, et ma olen poiliitikas olnud 20 aastat, alates Reformierkonna loomisest 1994. aastal. Ja enne sedagi. Ja ega ma homsestki Eesti avalikust elust välja astu, sest mult oodatakse artikleid ja sõnavõtte. Aga ma arvan, et mul endalgi on vaja sellist aega, kus ma ennast uuesti laen. Laen välja selle intellektuaalse pagasi, mille ma siin olen omandanud. Näiteks üliõpilastele.

Muuhulgas olen lubanud ka Tehnikaülikoolile rääkida transpordikogemusest. Ma arvan, et nad ei kuule seda kuskilt mujalt. Ma olen praegu sellele missioonile fokuseerinud end.

Kevadistel valimistel ei kandideeri?

Ei.

Kas viimaste päevade ülesastumisteks on ka teil paberi peale kirjutatud lühikesed jutupunktid, mida öelda, kui küsitakse, et mida olete siis 10 aastaga Euroopa Komisjonis ära teinud?

On ikka. Lühidalt sellest esimesest perioodist muidugi Transparency Initiative (Läbipaistvuse initsiatiiv - R.P.), mis oli minu väljamõeldis. See töötab siiamaani päris kindlalt. Näiteks lobistide register, mis selle alusel loodi, seal on 6000 organisatsiooni end registreerinud, öeldi mulle hiljuti.

Ja siis personalipoliitika, mida on esimesest perioodist on ehk vähem rõhutatud. Kui ma ametisse astusin oli [seoses ametissemääramistega] nii palju skandaale ja süüdistusi. Kui ma ära läksin, polnud enam mingeid süüdistusi. Kõik leidsid, et ametisse määramised olid sel ajal ausad ja läbipaistvad.

Ei maksa ka unustada, et jus sel ajal tuli võtta tööle ka tohutult ametnikke uutest liikmesriikidest. See polnud sugugi lihtne protsess: kuidas tagada kvaliteet, leida töökohad jne.

Täna on neid juba päris palju kõrgetel kohtadel.

On-on. Just. See oli esimesest perioodist. Teisest ajast on muidugi see üks ja suur asi ehk üle-euroopalised ühendused ja selle rahastamine. Sel Euroopa Ühendamise rahastul on ausalt väga tugevad minu näpujäljed, seda keegi ei vaidlusta ka.

Mina selle idee välja käisin oma kuulamisel. Mina seda surusin. Sinna lisandusid veel ka energia- ja digitaalühendused otsa. Mina võitlesin kõigiga, kes selle vastu olid, President Jose Manuel Barroso toetas mind ja täna on see olemas ning kolm korda suurem, kui ta oli varem.

Siis kindlasti veel teeohutus. Seal on head märgid, asjad on läinud paremaks. Siin on olnud palju konkreetseid samme, mille riigid on vastu võtnud nagu piiriülene liikluseeskirjade rikkumise eest karistamine.

Väiksemaid asju on ka. No kogu see raudtee, mis mulle endale väga meeldis. Tohutu võitlus on olnud, et reformida Euroopa raudteid. Kindlasti ei saa öelda, et see oleks väga edukas olnud, kuid reform on käima lükatud ja see viiakse ühel hetkel ellu sellisel kujul, et luuakse üle-euroopaline raudteesüsteem. Seda praegu pole.

Lennunduses on ka asju olnud. Pressisime lennujaamade reformi, aga suurte lennujaamade vastuseisu tõttu vesistati see väga suuresti ära. Seega ei saa väga õnnelik olla. Ja muidugi lennujuhtimisreform Euroopas, mis on väga konfliktne. Selles on ka üht-teist toimunud, kuid jääb minu järeltulijatele lahendada. Paraku ei saada tihti aru, kui tõsine see asi on. Kui seda ei reformi, siis aastaks 2030 hilinevad Euroopas pooled lennud.

Lõpetuseks: kas on vabanemise tunne ka?

Jah. Peale kümmet ja poolt aastat tunned selgelt, et sinu aeg siin on täis. Igal asjal on oma algus ja ots. Kuigi Nõukogude Liidus juhtis majandust selline mees nagu Nikolai Baibakov, kes oli plaanikomitee esimees 32 aastat.

Paratamatult inimesed peavad vahetuma. Hiinas on ju ka süsteem, et president ja peaminister on 10 aastat. Kõik teavad, et 10 aasta pärast tulevad uued mehed. Kõik saavad aru, et aeg saab täis, sa ammendud mingis mõttes.