"2009. aasta Euroopa Parlamendi valimiskampaania raames olin sunnitud teiste ürituste seas vägisi osalema - sest ametlikku kutset ma ju ei saanud - Euroopa Parlamendi infobüroo korraldatud valimisdebatil. Üritusel osales ka Anto Liivat, sedapuhku kutsutud külalisena," meenutas Tarand.

"Pärast väitluse mahapidamist kirjutas ta oma blogis, et mina pole usaldusväärne, kuna ma kavatsevat liituda sotsiaaldemokraatidega europarlamendis. Mina pole endiselt ühegi erakonna liige, ehkki töötan europarlamendi Euroopa Roheliste grupis. Hiljuti aga lugesin Delfist, et Anto Liivat on kirjutanud avalduse sotsidega ühinemiseks..."

Tarandi arvates on loo moraal selles, et parteiladvikud käsitlevad oma erakondade liikmeid feodaalsete vasallidena, kellele senjööri ehk juhatuse tahe on sunduslik. "On ka enam-vähem demokraatlikke erakondi, milles liikmete korrektselt tehtud otsused on hoopis juhtkonnale seaduseks. Kindlasti ei mahu viimase mõiste alla ei Kesk- ega Reformierakond ning loomulikult mitte ka Rahvaliit."

Euroopa Parlamendi saadik teeb veel lisanduse: "Muuseas, järjekordne kurb näide "vabatahtlikust" parteistumisest on Lääne-Viru maavanem Einar Vallbaum, kes küll lahkus Keskerakonnast, aga liitus paraku Reformierakonnaga, astudes vaat et kaks korda samasse jõkke."