EÜS-i aegadest on Tarandil palju mõjukaid sõpru ja tuttavaid, nende seas praegune kaitseminister Jüri Luik, Mart Laar, Tõnis Lukas, Lauri Vahtre ja veel paljud teised praegu edukad inimesed. Ka samasse seltskonda kuulunud Eerik-Niiles Krossi võib pidada üsna seiklushimuliseks. Ükski neist pole aga nii avalikult kartmatu kui Tarand.

1982. aasta jõulude ajal süütas ta noore tudengina kolme kaaslasega küünlad Julius Kuperjanovi haual Tartus Raadi kalmistul. Nõukogude okupatsiooni ajal oli see avalik väljakutse Vene võimule, mistõttu Tarand ja ta kaaslased visati ülikoolist välja.

Narvas, kus 1993. aastal linna juhtkond valmistas ette referendumit autonoomia väljakuulutamiseks, oli ka Tarand valitsuse eriesindajana kohal. Referendumi põhjalaskmiseks korraldas ta erinevaid trikke, näiteks levitas kuulujutte, et referendumi taga on rahvusvaheline vabamüürlaste loož. Samuti teatas Tarand referendumi läbikukkumisest, sest sellel polevat osalenud pooled linnaelanikud. Tegelikku osalusprotsenti ta aga ei teadnud ja see teda ka ei huvitanud.

1994. aastal sai Tarandist välisministeeriumi kantsler. Selles ametis puutus ta kokku Mart Helmega, kes oli tollal suursaadik Moskvas. Tarandi ja Helme vahel puhkes konflikt Moskva saatkonna remondi rahastamise üle.

Välisministeeriumis toimus nimelt 90ndate aastate lõpus sisejuurdlus, tuvastamaks, kas Moskva saadik Helme üritas saatkonna remondi raha eest oma Suure-Lähtru mõisa remontida. Sisejuurdluse hinnang oli kriitiline ja seetõttu paluti Helmel lahkumisavaldus kirjutada.

"Põhjus, miks Mart Helme sai võimaluse omal soovil välisministeeriumist lahkuda, oligi parallellism Moskva saatkonna ja Lähtru mõisa remondi vahel, mis oli mulle vastuvõetamatu," ütles Tarand selle kohta mõne aasta eest.

"Sisejuurdlus leidis, et mõned arved olid natuke sassi läinud, kuna ehitaja oli üks ja seesama. Osapooltel oli võimalus asjad ära klaarida nii, et ei kannatanud ei ettevõte ega riigieelarve," lausus Tarand.

"Ütleksin niimoodi, et Helmel ei leitud riigieelarve vahendite väärkasutamises süüd olevat. Küll aga oli tekkinud delikaatne olukord, millest oli võimalik järeldada, et kavatsus neid väärkasutada tal oli," selgitas Tarand. Helme ise eitas igasugust väärkasutust.

2002. aasta juunis tabati kantsler Tarand 1,07-promillise joobega autoroolist ning vallandati päevapealt töölt ministeeriumis.

Kui Venemaa 2008. aastal Gruuusiat ründas, tegi tollal Laidoneri muuseumi direktoriks olnud Tarand üleskutse koguda kokku grupp vabatahtlikke, kes läheksid Gruusiale appi. Kuna kutsuti üles kaasa võtma Eesti kaitseväe välivorm, tekitas see riigiasutustele tundlikul ajal parajalt peavalu.

2009. aastal otsustas Tarand üksikkandidaadina kandideerida Euroopa Parlamenti. Ka siis torkas ta silma skandaalidega, millest kõige meeleolukam toimus 2. juunil 2009, kui Tarand läks Keskerakonna valimisüritusele, haaras mikrofoni ja kukkus oma juttu rääkima. Keskerakondlane Kadri Simson omakorda krimpsutas nina, justkui oleks Tarand purjus olnud. Tarand käis hiljem omakorda Wismari haiglas, kus leiti, et ta oli täiesti kaine.

Igatahes tegi Tarand 2009. aastal nii edukat geriljakampaaniat, et oleks peaaegu valimised ära võitnud. Ta sai 102 460 häälega teise koha, valimised võitnud Keskerakonna nimekiri sai vaid tuhat häält rohkem.

Nendel valimistel läks ta tülli teise Helme, nimelt EKRE praeguse aseesimees Martiniga. Martin Helme kandideeris 2009. aastal samuti üksikkandidaadina, aga sai Tarandist kümme korda vähem hääli ega pääsenud kuhugi.

Martin Helme oli selle tõttu väga solvunud ja süüdistas süvariiki enda pealtkuulamises ja Tarandi toetamises. "Meenutan, missugused oli 2009. aasta Euroopa Parlamendi valimised - suletud nimekirjade vastu oli tohutu protestimeelsus ja üksikkandidaadid said väga palju hääli. Ja kui ma vaatasin, kuidas Indrek Tarandi kampaania põhimõtteliselt teeb enne mind ära asju, mille mina olin välja mõelnud ning oma sõprade ja meeskonnaga läbi arutanud... Ta teeb nädal varem need asjad ära ja on kogu aeg sammu võrra ees," rääkis Martin Helme sel aastal.

Tarandi suhted Keskerakonnaga olid pikalt viletsad. 2000. aastal ronis ta ühe Keskerakonna meeleavalduse ajal lavale ja tegi kõnet pidavale Edgar Savisaarele sarvi.

Ootamatu pöörde tegi Tarand 2011. aastal. Seni Keskerakonda ja selle esimees Edgar Savisaart pilanud mees kandideeris Keskerakonna kandidaadina Toomas Hendrik Ilvese vastu presidendiks, aga kaotas.

Kümneaastase Euroopa Parlamendi saadiku aja veetis Tarand erinevate allikate andmetel tihedalt mööda baare käies. Eelmise aasta lõpus oli Strasbourg'is Euroopa Liidu institutsioonides töötavate eestlaste õhtusöök, mille silmatorkavaim osa oli Indrek Tarandi pikk sõnavõtt, mille käigus nimetas ta Eesti eesistumist Euroopa Liidu juures läbikukkunuks ja hakkas seejärel kohalviibinud poliitikutega tüli norima. Kohalviibinute sõnul oli ta ilmselt joobnud.

Tarand võttis seda artiklit väga südamesse. Kui eile helistas artikli autor Tarandile, et viimase skandaali kohta pärida, küsis Tarand sissejuhatuseks, kas artikli autor on ikka kaine.

Ühte asja võib aga kõigi Tarandi skandaalide kohta öelda: erinevalt paljudest end väga tõsiselt võtvatest poliitikutest on tema teinud kõike, nägu naerul.