Indrek Tarand kirjutas värskes Sirbis, et Euroopa Parlamendi (EP) kauge ja salapärase stoilisusega kulgev tegevus ei huvita enam suuremat osa Euroopa Liidu elektoraadist ning paar nädalat tagasi ilmunud artiklis viitas isegi The Economist EPst kõneldes esmalt just sellele kuluvale rahale. Juba kahe tööpaiga vahel rändamisele kulub hinnaguliselt 180 kuni 200 miljonit eurot aastas, nentis Tarand.

Tarand kirjeldas Venemaa presidendivalimiste asjus koostatud resolutsiooni vastuvõtmise protsessi EPs ja viitas nõnda parlamentaarse demokraatia puudustele ja väärtustele. "Või kas saabki pidada puuduseks kompromissotsuse sündi, mis sellest, et see kompromiss võib näiteks minule isiklikult liiga leebes sõnastuses kirja saada? Ehk on seegi hoopis väärtus?"

Tarand leiab, et kui valitud rahvaesindajatest foorum, kus erinevad kultuurid, keeled, poliitilised, majanduslikud ja geograafilised reaalsused omavahel kompromisse otsivad, üldse puuduks, päädiks tegevus ilmselt valitsustevahelistel kahepoolsetel suhtlemistasanditel. Valitsuskokkulepetest pole Eestile aga just palju rõõmu tulnud, sõnas ta. "Mitmepoolsest parlamendidemokraatiast ent on sündinud ka Euroopa Parlamendi resolutsioon Balti riikide okupeerimise kohta NS V Liidu poolt, ei Komisjon ega valitsused esitanud sellist."

Samas nendib Tarand, et Euroopa Parlament peab resoluutsemalt tegelema oma eksistentsi tagamiseks tarviliku kulu vähendamise probleemidega ning mitte kogu aega välispoliitiliste sõnumite sünnitamisele pühendama. "Kui ta seda vähendada suudaks, tekiks rahvaesindajatel moraalne alus kritiseerida samalaadset üleküllust teiste institutsioonide juures."

"Ajal, mil Brüsselile tahetakse anda üha enam pädevust ja otsustusõigust, ei oleks mõistlik kärpida demokraatiat. Viimast esindab institutsioonidest ainsana ent just Parlament. Ning, nagu järeldab isegi The Economist – vaatamata oma kõigile puudustele peab Euroopa Parlament alles jääma."