Ilves: Lääs tegi Venemaa suhtes valearvestusi
Vabariigi President Toomas Hendrik Ilves
Kuperjanovi jalaväepataljoni uue kasarmu avamisel
29. augustil 2008 Võrus
Austatav härra kaitseminister.
Lugupeetav kaitseväe juhataja ja kaitseväelased.
Head sõbrad.
Mul on väga hea meel osaleda Kuperjanovi Pataljoni teise ehitusjärgu avamisel.
Selle ehitusega tõestab Eesti riik, et ta hoolib oma riigikaitsest, oma sõduritest ja ohvitseridest.
Täna üleantavate ehitiste kogumaksumus on üle 240 miljoni krooni. See on iseseisvuse taastanud Eesti siiani kõige mahukam riigikaitseline infrastruktuuriprojekt. Tänan kõiki panuse eest, et saame täna siin olla.
Head sõbrad.
Mul on väga hea meel selle üle, et Eesti, nii riik kui rahvas, on alati pidanud riigikaitset oluliseks. Viimased nädalad on ilmekalt näidanud, miks me vajame tugevat riigikaitset. Me oleme veendunud, et eksisid paraku need, kes uskusid ajaloo lõppu ja tuhandeaastase rahuriigi saabumist Euroopasse.
Venemaa agressioon Gruusias muutis meile harjumuspärast julgeolekupoliitilist paradigmat. Lõppenud on aeg, mil usuti külma sõja jäädavat lõppu ja suure ideoloogilise vastasseisu möödumist.
Alates 1940. aastate lõpust rajanes riikidevaheline suhtlus, julgeoleku- ja kaitsepoliitika ning sõjaline planeerimine teadmisele, et Nõukogude Liit on agressiivne riik. Jõud, mis võib igal ajal rünnata Läänt või mis tahes muud kohta maailmas.
See eeldus oli põhjendatud. Näiteid selle kohta oli palju. Otsene sõjaline sekkumine Ungaris, Tšehhoslovakkias ja Afganistanis. Massiline sõjaline kohalolek Ida-Euroopas, Kuuba kriis. Otsene või kaudne osalemine Aafrika, Aasia ja Ladina-Ameerika sõdades.
Gorbatšovi uus poliitika võimaldas nn satelliitriikidel — Poolal, Ida-Saksamaal, Tšehhoslovakkial, Ungaril, Bulgaarial ja Rumeenial — pääseda 1989ndal aastal Nõukogude mõjusfäärist.
Kahanenud oht muutis Lääne prioriteete. Läänes tekkis arusaam, et Venemaa on küll riik, kellel on kasvuraskused, aga on vaid aja küsimus, mil temast saab Prantsusmaa või Suurbritannia — lihtsalt üks liberaalne, demokraatlik, turumajanduslik riik.
Selles lootuses tehti valearvestusi ja pigistati silmad kinni, kui midagi läks väga valesti. Lääs leppis teadmisega, et Venemaa võib teha küll siseriiklikult igasuguseid asju, aga sõjaliselt ta sõltumatuid riike enam ei ründa.
See müüt kukkus halastamatult kokku selle aasta 8. augustil, kui Venemaa ründas Gruusiat ning okupeerib siiani arvestatavat osa iseseisva riigi territooriumist. Agressiooni saatvad valed ja ähvardused meenutavad üks-ühele ajastut, mida paljud uskusid kuuluvat juba ajalukku.
Head sõbrad.
Uus julgeolekupoliitiline paradigma seab Eesti ette uusi ülesandeid. Me peame senisest rohkem panustama oma riigikaitsesse. Mul on hea meel, et majanduslikus mõttes mitte kõige helgemal ajal jätkub valitsusel riigimehelikkust suurendada kulutusi riigikaitsele.
Sõda Gruusias tõestab ilmekalt, et väikeriigil on sõjaliselt äärmiselt raske hakata vastu endast kümneid ja sadu kordi suuremale agressorile. See näitab, kui tähtis on kollektiivne kaitse ja NATO lepingu artikkel 5. Samas on ka selge, et uues olukorras on vaja 5. artikli lahtimõtestamist ja sellele detailsema sisu andmist.
Venemaa ja NATO ei ole täna sõjalises mõttes enam võrdsed vastased nagu NATO ja Varssavi Pakt olid külma sõja ajal. Tänane NATO on tervikuna kordades võimsam kui Venemaa. Küll aga on Venemaa jätkuvalt palju võimsam osadest oma naabritest.
See kõik püstitab meie diplomaatide, kaitseametnike ja ohvitseride ette uusi ülesandeid. NATO sees tuleb saavutada tulemus, kuidas eelpool kirjeldatud julgeolekurisk maandada.
Jäägu see otsustamiseks sõjalistele planeerijatele, kas riskide maandamiseks tuleb koostada konkreetseid kaitseplaane või süvendada NATO kohalolekut või teha seda kõike koos. Kindel on, et muutunud olukord nõuab NATO liitlastelt tõsist arutelu ja otsustavat tegutsemist.
Nagu algul ütlesin, tähistame täna siin Eesti seni mahukaima riigikaitselise infrastruktuuriprojekti valmimist. On sümboolne, et mõne aasta pärast kaotab Kuperjanovi pataljoni teine ehitusjärk selle staatuse Ämari lennuvälja maandumisraja ehitusele. Et NATO lepingu artikkel 5 saaks toimida, peame suutma liitlasi kiiresti ja efektiivselt vastu võtta. Siin on Ämaril täita väga tähtis roll.
Lõpetuseks. Muutunud maailm eeldab meilt kõigilt riigi julgeoleku tagamisel vastutustundlikku käitumist. See eeldab Eesti julgeoleku eest vastutavate struktuuride — välis-ja kaitseministeeriumi, kaitseväe ja teiste asutuste — laitmatut ja efektiivset koostööd. Rivaalitsemiseks ja dubleerimiseks ei ole meil mingit moraalset õigust, aega ega ressursse. Vaja on stabiilsust, pühendumust, isiklike ja ametkondlike huvide allutamist riiklikele.
Meil on vaja usku iseendasse ja sellesse, et Eesti riik saab hakkama. Nii nagu sellesse uskusid Julius Kuperjanov ja tema relvavennad.
