Välispoliitilist kuukirja Diplomaatia toimetav Masso ütles intervjuus Delfile, et kuigi Soome ja Venemaa riigijuhtide ohtrate kohtumiste taustal võib jääda mulje, et tegemist on heades suhetes olevate riikidega, ei ole tegelikult Soome ja Venemaa suhted viimasel ajal ainult sõbralikud.

Kuidas võrrelda Soome ja Eesti suhtlust Venemaaga? Kas Soome-poolne Vene-suunaline suhtlemine on rohkem pragmaatilisem ja vähem emotsioonidesse laskuv, kui Eesti-poolne?

Ma ei väljendaks seda nii. Soome suhtumine on erinev. Ma ei nimetaks ühte mõistlikumaks ja teist emotsionaalsemaks. Meil on erinev, väga pikk ajalooline taust, ühe jaoks on toimunud ühed asjad, teise jaoks teised asjad. Ma ei läheks siin mõistlik ja täiskasvanu versus lapsik ja emotsionaalne vastandamise peale. Nii nagu Eesti president Ilves on öelnud, et Eesti jaoks on tegelikult mõistlik nõuda, et kõik järgivad elementaarseid reegleid, mis tähendab rahvusvahelist seadust ja meie ühiseid väärtusi. Mitte ainult idealismi pärast, vaid ka sellepärast, et me tahame ellu jääda, see on väikesele riigile kasulik.

Sellegipoolest tundub, et Soome ja Venemaa suhted on väga sõbralikud.

Viimasel ajal ma ütleksin vastupidi. Ma soovitaksin soojalt lugeda sellest veebruarikuu Diplomaatiast, kus kirjutavad sel teemal kaks soomlast. See ei ole viimase aja teema, see on tehnika, mis on aegade jooksul töötanud Soome jaoks rohkem või vähem. Tegelikult, kui me vaatame seda sõpruse ja koostöö lepingu aega, nõukogude aega, siis tavaline mantra on see, et see töötas Soome jaoks. Soome püsis vabana ja sai rikkaks, aga samas me ei saa tagantjärgi teada, kas need väga suured sisepoliitilised kompromissid, teatud aladel sõnavabaduse piiramine, kas need olid vajalikud? Kas oleks Soomega midagi juhtunud, kui ta oleks olnud läänelikum oma suhtluses ja avalikus ringis? Me ei tea seda. Kas oleks tõesti 70ndatel aastatel Nõukogude Liit rünnanud Soomet, kui Soome oleks lasknud Kekkose asemele põhiseaduse järgi uue presidendi valida?

Ja kas Soome majanduslikule käekäigule oleks tulnud vahe sisse?

Seda on võimatu tagantjärgi öelda. Teisest küljest Soome 90ndate lama näitas, et see taktika väga tugevalt idakaubandusele mängida toimis nii kaua, kui see toimis. See tõi Soome rikkust, aga samas Soome masu 90ndatel oli palju valusam, kui mujal Euroopas selle tõttu, et see üks ja ainus suund, kuhu toetuti, kukkus alt ära.

Te ütlesite, et viimasel ajal ei ole need suhted ainult sõbralikud. Mida te sellega mõtlesite?

Ma mõtlen seda, et need propaganda lained, mis paar aastat tagasi ka Soome poolt suundusid väga tugevalt Eesti vastu, need on ju hiljem pöördunud hoopis Soome vastu ja viimase aasta jooksul on Vene meedias materdatud Soomet väga kõvasti ja väga põhjendamatult. Ja siis on need praktilised, lahendamatud mured nagu puidutollid ja vahepeal pandi toiduainete kaubandus ootamatult Venemaa poolt kinni. Need probleemid tekivad ikka. Ei ole seda, et püütakse olla suured sõbrad, aga siis tuleb välja, et polegi suurt sõprust. Sellest kirjutab ka Olli Kivinen, üks veterankolumnist, pikaajaline Helsingin Sanomate tegija. Mainib seda sama asja, et tuleb välja, et see suure sõpruse taktika ei olegi toonud alati oodatud tulemust.

See ei ole selge, et nii tihe ja nii sõbralik suhtlemine nagu Soomes on Venemaa juhtkonnaga oleks majanduslikult või mingi stabiilsuse mõttes toonud oodatud tulemusi. Ma olen nõus nendega, kes ütlevad, et keegi ju ei taha, et suhted oleks halvad, aga samas me ei pea oma olemasolu eest vabandust paluma. See, millisel toonil aeg-ajalt mingid Vene poliitikud võtavad sõna Soome NATOsse astumise kohta, kõlab nagu täiesti siseasjadesse sekkumisena. Selles mõttes ei paista nende positsioon väga kadestamisväärne.

Kas tihedad riigijuhtide vahelised visiidid ja kohtumised ei räägi headest suhetest?

Neid visiite on olnud väga palju, aga sellist positiivset tulemust võrdse sõpruse mõttes ei ole. Ma vaatasin suvel Haloneni ja Medvedevi pressikonverentsi video üleni ära. Ja seal Medvedev esitas selgeid nõudmisi ja tingimusi. Et Soome peab toetama nende viisavabadust, Soome ei tohi vastu võtta neid põgenikke, keda nemad nimetavad terroristideks ja samas Halonen ainult naeratas. See ei tundunud päris sümmeetriline.