Kui vaadata peretüüpe, siis mõlema bioloogilise vanemaga koos elas 62 protsenti vastanud lastest. 14 protsenti laste pere koosnes ühest pärisvanemast ja ühest kasuvanemast ning viiendik lastest elas vaid koos ühe vanemaga, kelleks reeglina oli ema.

Kaks protsenti ütles, et ema elab temast eraldi ning kolmel protsendil lastel elavad mõlemad vanemad mujal – valimis oli ka lastekodulapsi, kasuvanemate, vanavanemate või muude sugulastega koos elavaid lapsi.

Lisaks bioloogilistele vanematele nimetas 13 protsenti lastest ka kasuisa, võõrasisa või ema elukaaslast ja kaks protsenti kasuema, võõrasema või isa elukaaslast.

Vanaisad on haruldased

Mitme põlvkonna perekondi on suhteliselt vähe. 12 protsenti lastest nimetas vanaema ja viis protsenti vanaisa.

Küsitlustulemused näitavad, et ilmselgelt on isata perekondade praktika väga erinev ja kolm protsenti on nii selliseid peresid, kus laps näeb oma isa iga päev, kuid ka viiendik neid, kes ei näe kunagi.

Vähemalt korra või paar nädalas kohtub isaga veerand lastest ja lisaks veel veerand kohtub kord kuus. Kaksteist protsenti on ka neid, kes kohtuvad vaid kord aastas ja viis protsenti neid, kes veel harvem).

Monitooringu koostajad märkisid, et teisalt on tegu hinnangutega ning nooremate laste ajataju pikemate perioodide hindamisel ei pruugi alati olla päris täpne. Selge on aga see, et igapäevaselt või vähemalt paar korda nädalas kohtuvad oma lahuselava isaga vähesed, alla veerandi lastest.

Vanemaealised leiavad, et laps kuulub ema juurde

Ligi kolmandik täiskasvanud elanikkonnast leiab, et pere lagunemise korral on see lapse otsustada, kelle juurde ta jääb. Ligi pool elanikkonnast leiab, et see sõltub olukorrast ning 16 protsenti pooldab seda, et laps peaks pigem jääma ema juurde.

Isa juures elamist pidas õigeks vaid üks protsent elanikest. Seega ollakse üldiselt seisukohal, et üheselt seda määrata ei saa ning palju sõltub kas olukorrast või lapse enda soovist.

Hoiakut, et laps kuulub ema juurde, kannab peamiselt vanemaealisem elanikkond. Jagatud hooldust, ehk seda, et laps on osa aega ema juures, osa aega isa juures, pooldas vaid üheksa protsenti elanikest.

Need inimesed, kes leiavad, et laps peaks ise saama valida, kumma vanemaga ta koos ta elab, on rohkem ka selle vastu, et ühel lapsevanemal on õigus takistada suhtlust teise vanemaga – tervelt 75 protsenti nendest leiab, et suhtluse takistamiseks pole vanemal mingit õigust.