DNA kaob inimese suust 3-6 tunniga. Naha pealt 24 tunniga. Naise tupest viie päevaga. Kui seda tõendusmaterjali on vaja seksuaalrünnaku tõendamiseks, siis kui ohver selle aja jooksul politseisse ja sealt edasi kohtumeediku juurde ei jõua, on tõendite kogumiseks juba liiga hilja. Just seksuaalvägivalla ohvrid aga enamasti ise kohe politseisse ei pöördu ja kui pöörduvadki, siis nädalate või kuude möödudes.
Seksuaalvägivalla kuritegude puhul, mis reeglina toimuvad vaid kahe inimese vahel ja mida tõendada võib olla väga raske, on DNA samas kriitilise väärtusega tõendusmaterjal. Siiani on just selle puudusel jäänud enamus seksuaalrünnakuid raporteerimata ja menetlused lõpetatud.
Kui ohver üldse kusagile pöördub, on see tervishoiuasutus. Seega on naistearsti visiit tihti esimene ja vahel ainuke koht, kus on võimalus ohvriga kontakti saada ja usalduslik side luua.
Meedikute kasutusse antakse vägistamisjuhtumite tõendusmaterjali kogumise karbid (inglise keeles tuntud kui rape kit). Pikemalt loe homsest Eesti Päevalehest!
