Tänapäeva soouurijad aga väidavad, et meie elu ei kujunda ainult bioloogiline sugu ehk sex, vaid ka sotsiaalselt konstrueeritud sugu gender. Inimese soolise loomuse on vorminud nii kasvatus, väärtused, normid ja käitumisjuhised kui ka kujunemiskeskkond (pere, kool, töö).

Sotsiaalne sooline identiteet – gender – on ajas ja ruumis pidevas muutumises. Ellu ei jää mitte tugevam, vaid kohanemisvõimelisem. Toorest jõudu osatakse hinnata atletismikonkursil, sotsiaalses elus maksab paindlikkus ja suhtlemisosavus rohkem.

Öeldakse, et naised on kohusetundlikumad ja töökamad ning valdavad ideaalselt multitaskingut, mistõttu on nad väga head tegevjuhid. Või ärinaised. Või hävituslendurid. Või raketiteadlased. Samal ajal võivad mehed, kui nad eelarvamustest välja ei tee, olla head juuksurid, masseerijad, rätsepad ja laekurid. Mees on sageli suurepärane õpetaja või lasteaiakasvataja.

Peale stereotüüpide ongi võrdsuse saavutamise suurim probleem palgalõhe. Naised on eksistentsi algusest olnud pigem alla surutud positsioonis, seetõttu ei julge nad isegi tänapäeval oma nõudmistes ülemäära uljaks minna. Nad ei kire iga kord, kui mõne kuldmuna välja potsatavad. See vähenõudlikkus jätab aga petliku mulje, et naistöötajate panus on väiksem kui enesekesksemal vastassugupoolel. Seetõttu ongi traditsioonilised „naiste ametid” – õpetajad, hooldajad, kasvatajad, kassiirid – alatasustatud.

Loe Andres Maimiku arvamuslugu homsest Eesti Päevalehest!