Homofoobia Eestis ei õitse

Kolumnist Martin Kala taunib siinsete homoaktivistide püüet näidata Hollandi suursaadiku juhtumi valguses homofoobse riigina. Tegelikkuses ollase siin gay-küsimuses võrreldes teiste Euroopa riikidega palju mõistvamad.

Kolumnist Martin Kala kirjutab Postimehe arvamusveerul sellest, kuidas geiaktivist Lisette Kampus on ajalehele Times maalinud Eestist pildi kui vähemuste ahistajast, ja toob näiteks teisi Euroopa riike, kus Hollandi suursaadiku abielu mehega poleks nii aktsepteeritud, nagu seda tegi meie välisministeerium.

Mida näitas puhkenud homoskandaal Eesti kohta, küsib Kala. “Asjade ametliku käsitluse koha pealt seda, et Eesti välisministeerium tuli ametiasjades suursaadik Glaubitzile palju vastu, tagades hea näitena tema abikaasale ette nähtud diplomaatilised privileegid. Eestile oli see suur samm, sest see oli esmakordne. Lähtuti lähetajamaa Madalmaade seadustest, kus on samasooliste abielud seadusega lubatud.”

Samas talitaks enamik riike niisugustes olukordades teisiti, nendib autor. “Juhul kui “Glaubitzgate”, nagu Hollandi meedia on Eesti skandaali kutsuma hakanud, toimunuks Pariisis, poleks Prantsusmaa, erinevalt Eestist, saadiku abikaasat ametlikult tunnistanud. Mees oleks pidanud elama teadmisega, et ametlikult on ta vaid keegi saadiku saatjaskonnast.”

“Eesti homod kannatavad loomulikult kehva avaliku arvamuse tõttu, kuigi ametivõimud on teinud esmavajaliku pingete maandamiseks,” enndib autor. “Veel viisteist aastat tagasi peeti homoseksuaalsust Eestis vanglakaristusega lahendatavaks paheks ning igasugune homondus oli painav tabu.”

Nüüdseks on Eestis üllatavalt varakult maha peetud suured arutelud, nagu näiteks omasooabielude küsimus, sõnab Kala. “Paljudes Lääne-Euroopa demokraatlikes ühiskondades pole sellise teemadeni tahetud jõuda. Olukorda võiks võrrelda arvutitehnoloogiaga, mis oli taasiseseisvunud Eestis palju värskem kui mujal Euroopas.”

Aga alati võime nõuda midagi enamat. Saadiku lahkumise ümber tekkinud kära pakub oma skandaalsuses maguskirbe võimaluse avaldada Eesti gayaktivistidel välismeedias ridamisi pessimistlikke seisukohti, nendib Kala. Näiteks seda, kuidas tervelt 28 protsenti siinsetest geidest tahaks esmajoones emigreeruda ning leida lohutust lääne roosamannas.

Kas piinlik vahejuhtum ikka annab adekvaatse ülevaate meie pisiriigis valitsevast sotsiaalkliimast? Eestit on hakatud võrdlema Venemaa, Poola ja Rumeeniaga, kus inimesi tõeliselt ahistatakse, kus avalikud rongkäigud on keelatud jne, kirjutab Kala.

Kuid negatiivsetele sõnavõttudele toetudes jääb Eestist halb mulje, otsekui õhutaks siinne ühiskond põhjendamatut vaenu, nendib autor. “Eesti geiaktivistid on sunnitud endalt küsima, kas igas esimeses võimaluses on väljavaadet parema lahenduseni jõuda.”

Autor lisab, et tuleb meeles pidada, et tekkinud skandaali keskmes on teise riigi saadik, kes tõstis kilbile oma eraelu, et õiendada ametipostil tekkinud pingeid. Ebadiplomaatiliselt käitudes mustas ta põhjuseta riiki, kuhu oli lähetatud tööd tegema. “Meie ülesandeks on nüüd tegeleda raskesti saavutatava maine taastamisega, selle asemel et halva tooniga uudisele järjest hoogu juurde lükata.”