Oma Facebooki postituses selgitas Evestus, et lahkumisotsus sündis pärast aasta kestnud ränka mõttetööd, inspireerivaid vestlusi heade sõpradega ja mitut kosutavat eemalolekut. Ta kirjutas, et ihkab senisest rohkem vabadust ja valikuvõimalusi ning selget vajadust näha elu väljaspool prokuratuuri, areneda erinevates valdkondades. „Selleks võtangi aja maha ja katsun tasapisi avastada maailma teistel viisidel.”

2007. aastal tituleeriti sind prokuratuuri kaanepoisiks.

Võiks öelda, et see oli mu esimene avalikkuse ette tulek. Olin neli-viis aastat ametis olnud. Mäletan sõpruskonnas selle tiitli üle naljaviskamist. Sõna „kaanepoiss” oli iseenesest nii mitmetähenduslik. Õnneks tuli pärast kaanepoisiks tituleerimist töös ette rohkesti tõsiseid asju.

Kaanepoisiks nimetamisele eelnes see, et su lühike ja kaunis hoogne karjäär oli saanud tagasilöögi. Hans H. Luigele lähedaste inimeste kodude süütepudelitega ründamise puhul võeti vahi alla terve hulk mõjukaid allilmategelasi...

Pidasime nad kinni, peagi vabastasime ja lõpetasime nende kohta menetluse. Nii oli. Tõsi küll, aastaid hiljem mõisteti osa neist – Assar Paulus ja mõni veel – vangi, aga teistel põhjustel.

Toonase juhtumi puhul pildusid mõnedki õigussüsteemi veteranid sinu poole kriitikanooli.

Ja ma elasin seda väga üle. [Legendaarne politseikomissar] Koit Pikaro ütles mu kohta äpu. Õigemini ta nimetas prokuratuuri äpuks, aga mina olin ses juhtumis see, kes prokuratuuri esindas ja ennast äpuna pidi tundma. Võin interneti kommentaariumidest lugeda enda kohta igasugust soga, aga seda sõna – äpu – ei ületa ühegi anonüümse kommentaatori öeldu. Olin noor ja üsnagi ebakindel prokurör, kel olid käsil esimesed suured asjad. Tolle ajaga võrreldes on mu nahk tänaseks üsna paksuks läinud.

Pikemalt loe homme ilmuvast LP-st!