Raporti kohaselt ei ole riik saavutanud sotsiaal-majanduslikku integratsiooni, mis paljuski on kogu lõimumisprotsessi mootoriks, kirjutab Eesti Päevaleht.

Sotsiloog Iiris Pettai sõnul on Eesti senise integratsioonipoliitika kõige suuremaks hädaks see, et paika on pandud liiga üldised ja ambitsioonikad eesmärgid: „Riik lootis, et vähem kui kümne aastaga on võimalik kokku liita kaks väga erinevat kogukonda."

Integratsiooniprogramm maksis riigile 460 miljonit krooni, selle kulukaim, haridusele suunatud osa, neelas maksumusest veidi üle poole.

Pettai kinnitusel on ainult haridusprobleemidega tegelemine üks suuremaid hädasid: „Noorte puhul on olukord parem, sest noortest muulastest valdab kolm neljandikku eesti keelt ja sama palju neist on ka Eesti kodanikud; eakamate inimeste puhul on need näitajad aga kurvemad."

Integratsiooni sihtasustuse juht Tanen Mätlik usub, et integratsioon on märksa tulemuslikum, kui üldiste tegevuste asemel keskendutakse inimestele.

„Küsimus on selles, kas ühte riiklikusse programmi saabki panna nii palju ootusi, või on eeldus hoopis see, et toimivad ka teised riiklikud programmid, mis arvestavad integratsioonivajadusi," selgitab Mätlik, kelle sõnul saab esimest riiklikku integratsioonipoliitikat pidada liiga naiivseks ja ambitsioonikaks. Refereeritud artikli täistekst Eesti Päevaleht Online'is