Soome ajaloolased Turtola, Zetterberg jt on viimasel ajal avaldanud põhjalikke teoseid Eesti ajaloost ja suurmeestest. Kas nüüd on ajakirjanike kord kirjutada Eesti lähiajaloo kuumadest küsimustest? Miks sinu arvates eestlased ise selliseid raamatuid ei kirjuta?

Soome ajaloolased kirjutasid Eestist ja Baltimaade alistumisest juba 1970. ja 80. aastatel ja ka veel 90. aastate algul ehk niinimetatud soomestumise aegadel. Need raamatud on endiselt teaduslikus mõttes täiesti pädevad. Küll aga kahtlustan, et praeguste Soome ajaloolaste huvi Eesti ajaloo vastu on teatud mõttes soomestumisjärgne mõttelaad. Väga hiljaks jäänud soov ajalugu vanade faktide abil ümber tõlgendada ja nõukogudevastast kriitikat teha. Huvitav, kui hästi näiteks Seppo Zetterbergi arusaamad Eestile saatuslikust perioodist 1939-44 ajale vastu peavad? Matti Turtola juba loobus okupatsioonimüüdist ja võttis uuesti omaks endise Soome ajaloolaste nägemuse Eesti ajaloost. Miks eestlased ei kirjuta? Ma arvan, et eestlased tunnevad oma ajalugu. Ainus uustõlgendaja on Mart Laar, keda Eesti teadusringkondades ei võeta kuigi tõsiselt. Miks ajakirjanikud ei kirjuta lähiajaloost? Liiga valus. Ma ei usu, et Eesti ajakirjanikud isegi usuvad oma “demokraatia” kestvusse. Väikeses riigis on raske asju kriitiliselt käsitleda.

Sinu raamatu “Viron kylma sota” põhiseisukoht on, et Eesti venelastest mittekodanikel puuduvad poliitilised õigused. Mida sa selle üldistava väitega silmas pead? Kas mõnes teises riigis saavad mittekodanikud osaleda parlamendivalimistel või kandideerida kohalikel valimistel? Näiteks Soomes?

Olukord, et on olemas mittekodanikud, osutab alati tõsisele tõrkele riigis. Põhimõtteliselt lubas Eesti seoses Euroopa Nõukogu liikmeks astumisega 1993. aastal anda mittekodanikele õiguse kohalikel valimistel kandideerida. Seda tingimust ei ole täidetud. Euroopa on uskunud, et Eesti ajab oma kodakondsusasjad joonde, aga nüüd pole enam võimalik teeselda. Eesti on tsementeerunud apartheidiühiskonnaks, kus isoleerunud rahvusrühmad on ühiskonnas väga ebavõrdses seisus. Ükski samalaadne näide maailmast ei luba arvata, et Eesti olukord aastatega rahuneks. Soomes ei ole mittekodanikke. On näiteks Sri Lankal tamilid ja Iisraelis palestiinlased.

Milline peaks sinu arvates olema Eesti kodakondsuspoliitika?

Eestil ei ole teisi võimalusi kui anda venelastele automaatselt kodakondsus. Ilma tingimusi esitamata.

Mida pead silmas mõiste “okupatsioonimüüt” all?

Väliseestlaste arusaama järgi okupeeriti Eesti esmalt 1939-40 ja siis uuesti 1944. Eesti kommunistid teadsid 1939 ja 1944, mida nad tegid. Maailm oli 1939 väga teistsugune. Tuli valida, kas olla nats või kommunist. Olen alati eestlaste valikuid õigeks pidanud. Te valisite Teise maailmasõja võitja poole. See ei olnud halb valik. Lugesin rahvusraamatukogus 1944. aasta Postimeest ja Rahva häält. Rahva Hääles tegi luuletaja Debora Vaarandi 1944 septembris pika reportaaži Klooga koonduslaagri laibariitade juurest. Oli selge, et Eesti kommunistid teadsid, et käitusid fašiste välja ajades eetiliselt õigesti. Nagu öeldud, tolleaegset maailma arvestades ei olnud see halb valik.

Miks ei ole sinu raamatus mainitud 1940. aastate Siberisse küüditamisi, mille käigus jäi koduta ja hukkus tuhandeid eestlasi, ehkki sa käsitled 1939.-40. aasta sündmusi nagu eestlaste pagemine Läände?

Eeslased püüavad luua küüditamistest mingit eestlaste suhtes toime pandud holokausti kuvandit, millel aga puuduvad holokausti tunnused. Soomes hukkus Talvesõjas ja jätkusõjas 90 000 meest. Nemad ei tulnud tagasi. Suurem osa eestlastest tuli Siberist tagasi. Meil kõigil tuli ohvreid tuua. Mineviku kuritegudega ei saa õigustada tänapäeva kuritegusid. Väliseestlaste osalus natsiroimades on välja selgitamata. Minu arusaamist mööda pole kõik need välisidaeurooplased denatsifitseerimist läbi teinud. Nende natsimeelsus on välismaal — USAs, Kanadas, Austraalias ja Rootsis ainult kasvanud.

Kes lisaks president Ilvesele on väliseestlastest Eestis võimul, nagu sa väidad?

Isamaaliit, Lennart Meri ja Mart Laariga eesotsas, on esindanud väliseestlaste seisukohti. Sama mõttelaadi esindavad praegused valitsuserakonnad Reformierakond ja Sotsiaaldemokraadid. Üks Eesti kodakondsusseaduse koostajates Aino von Wiren on minu teada väliseestlane.

Sinu raamatust jäi mulje, et kaitsed sageli Venemaa poliitikat või ajad lausa Vene asja. Kas Venemaa on sinu arvates 1990. aastatest alates Baltimaadega suheldes ka vigu teinud?

Venemaa on olnud nõrk ja pole suutnud kaitsta Eesti ja Läti venelasi. Olukord on läinud kahjuks nii kaugele, et ähvardab Eesti ja Läti riiklikku püsivust ja tõsiseltvõetavust. Kaotajad on ainult väikesed Balti riigid ise ja Euroopa Liit. Venemaa ja ELi suhted kannatavad praeguse olukorra tõttu märkimisväärselt. Venemaa seisukohtade ignoreerimine Euroopa poolt on olnud väga rumal ja vastutustundetu.

Kas sul on konkreetseid andmeid, et noored venelased kavatsevad organiseeritult nõuda venelastele Eestis oma riiki?

Ei ole. Sarnased näited mujalt maailmast, tamili ja palestiina mittekodanikest, lubavad arvata, et Baltimaade arengud ei tule kuigi teistsugused.

Näed Eesti venelasi diskrimineeriva kodakondsuspoliitika, õigeusukiriku lagunemise jm taga Lennart Meri isikut ja nimetad teda külma sõja geniaalseks sõduriks. Väidad, et Meri kordaminekute hindamise aeg on kätte jõudnud. Kas Meril ka ebaõnnestus midagi olulist?

Ma ei hinda Lennart Meri kuigi kõrgelt. Temast on saanud soomeugri puuslik, keda kummardatakse umbes samamoodi nagu mustad kummardasid isand Kurtzi Joseph Conradi “Pimeduse südames”. Minu jaoks on Lennart Meri praeguse Eesti peaarhitekt.