Tegelikult sõltub Euroopa Nõukogu ja kitsamalt selle Parlamentaarse Assamblee (ENPA) tulevik suuresti just sellistest riikidest nagu Eesti. Meil on kaks võimalikku lähenemist — minnalaskev ja aktiivselt sekkuv, kirjutab Herkel oma blogis.

“Halvemal juhul me rahuldume sellega, et meie suhtes tõsiseid probleeme ei tõstatata, kuid aeg-ajalt tuleb Vene propagandarünnakuid tõrjuda. Suurtel asjadel laseme omasoodu voolata; vaatame, kuidas Venemaale paljudes küsimustes allahindlust tehakse või kuidas sillutatakse teed Lukašenka juhitud Valgevene vastuvõtmiseks,” toob Herkel näiteks ja lisab, et sellise minnalaskmisega ohverdab Eesti ühe rahvusvahelise poliitika instrumendi ja aitab mittedemokraatlike riikide mõjujõul kasvada.

Herkeli hinnangul on Euroopa Nõukogu üks suuremaid probleeme see, et organisatsiooniga liitus võrdlemisi kiirelt suur hulk riike, kel on demokraatia ja inimõigustega tõsiseid probleeme ja tihti on “hinnaalandus” nimetatud riikide ühine huvi.

“Kui lisame veel tubli annuse Lääne naiivsust, siis saamegi demokraatia asemel demokraatlike institutsioonide armetu imiteerimise. Kas peame sellega leppima?” küsib IRLi liige.

Herkel kutsub üles Eestit olema Euroopa Nõukogus aktiivne.

Herkel toob näiteks, et Indrek Saar valiti äsja sotsiaaldemokraatide rühma juhatusse ja Aleksei Lotman on kiirelt tõusnud hinnatud kõneisikuks ja arvamuskujundajaks.

“Kristiina Ojulandi tagasipöördumine tõi talle mõjuka poliitikakomitee aseesimehe koha. Märkimata ei saa jätta ka Eesti delegatsiooni varasemate liikmete, eriti Tunne Kelami, Lauri Vahtre, Ivar Tallo, Katrin Saksa ja Marko Mihkelsoni tegevust. Hiigelsuures organisatsioonis, kus asendusliikmetega kokku on üle kuuesaja inimese, võib kergesti märkamatuks jääda, aga nemad ei jäänud — kõik nad on olnud oluliste raportite koostajad,” jätkab Herkel Eesti edusammude kirjeldamist.

Herkeli arvates on Eesti delegatsiooni jaoks ENPA-l läbi aegade üks olulisemaid saavutusi olnud totalitaarse kommunismi kuritegude hukkamõistmine jaanuaris kaks aastat tagasi.

Van der Lindenile ja Mihhail Margelovile on Herkel aga tänulik, sest just tänu nendele poliitikutele on Eesti ajakirjandus viimastel kuudel hakanud ENPA vastu palju suuremat huvi tundma.