Hädad algavad sellest, et ministrikohtade jagamine on meil käinud lähtudes samast vildakast loogikast, mis sattus tugeva kriitika alla, kui valitsus mõne nädala eest oma maksumuudatused läbi surus. Kummalgi juhul ei lähtuta parimast võimalikust tervikpildist, vaid otsitakse kombinatsiooni, mis rahuldab kõigi osapoolte ambitsioonid.

Koalitsioonileppe halb praktika võtab igaühe lubadustest midagi, millele leitakse maksude näol kate. Personaalia puhul rahuldatakse esmalt ladvikuisse kuulujate isiklikud soovid. Harva on Reformierakond suutnud neis valikutes raamidest väljapoole mõelda, ent eelmisse valitsusse toodi ekspertidena Anne Sulling ja Maris Lauri. Pärast valimisi ei saanud nad isegi komisjoni esimeesteks, mis kinnitab, et tegemist oli pigem ühekordse mainepäästmisoperatsiooniga.

Siiski tuleb ka eesseisevat ministrivahetust võtta võimalusena välispoliitikat uuendada ja tugevdada. Taas tuleks mõelda raamidest välja ning mitte otsida võimalikke kandidaate üksnes Reformierakonnast. Meil on varasema poliitikakogemusega diplomaate nagu Jüri Luik või rahvusvahelise kaaluga analüütikuid nagu Kadri Liik. Selliste inimeste passi vahel ei pea olema Reformierakonna vereproov, et midagi korda saata. (Seni on kõrvalt räägitud vaid Marina Kaljurannast, kel arvatakse olevat Reformierakonnale sobiv taust).

Samas on ka kummalgi koalitsioonipartneril pakkuda välisministriks vähemalt üks tugev kandidaat. Tõsi, see võib tähendada mõne muu ministriportfelli ümbervaatamist. Kuid arvestades valitsuse kesist starti võiks seegi olla peaministrile võimalus teha uusi ja paremaid valikuid.

Vabaerakond ei soovi Reformierakonnale sisendada, kes on sobilik välisminister ja kes ei ole. Küll aga on meie kohus osutada, et sääraste valikute tegemise printsiibid on olnud juba pikemat aega valed. Parem tulemus saavutatakse siis, kui mõeldakse raamidest välja ning mõeldakse vajaliku haardega inimesele, mitte parteile.