“Kui teine Soome sotside suur liider Paavo Lipponen hiljuti Nord Streami teenistusse läks, siis oli põhjust meenutada tema ütlemist, et Eesti peaks loobuma sellistest suhetest Gruusia ja Ukrainaga, mis võiksid Venemaad ärritada. Taasiseseisvumise ajast on mul eeskätt meeles see, et Soome sõpradel oli enamasti piinlik oma riigi juhtkonna pärast, sest suhtumine Eesti iseseisvusliikumisse oli vägagi vaoshoitud,” kirjutab Herkel oma
.

Herkeli arvates on Eestil ja Soomel erinev ajalooline kogemus, mis paneb Eesti ja Soome poliitikud erinevalt käituma. “Ei tahaks maalida apokalüptilist pilti sellest, kuidas Soome Eestile uue külma sõja tulles selja pöörab. Loodan, et seda ei juhtugi,” kirjutab Herkel.

Tema kinnitusel on Eestil otseütlemise kogemus Moskva suunal alates kaheksakümnendate aastate lõpust ja see tõi suurt edu. “Kui oleksime poolel teel seisma jäänud ja piirdunud isemajandamisega või uue riigi loomisega ENSV baasil, siis oleksime teinud ränga vea,” hindab Herkel olukorda.

“Seevastu Soome poliitilisi seisundeid on pikka aega iseloomustanud poolehäälsus, vajadus Vene suunal suu kinni pidada. See poolehäälsuse traditsioon kestab siiani ja mõnikord nimetatakse seda poliitiliseks tarkuseks,” toob ta samas näite Soome tavadest.

“Kindlasti on Eestil Soomelt väga palju õppida, aga seda teistes valdkondades. Näiteks peaksime õppima majandusprognoose ja eelarve tegemist, teadmispõhist majandust ja koalitsioonivalitsuse juhtimise kultuuri. Erineva ajaloolise kogemuse tundmaõppimine on samuti vajalik, aga päriselt üle võtta seda ei saa,” arvab Herkel.