“Tehkem üks asi kõigepealt selgeks — Kossatšov ei ole poliitik. Sven Mikseril või Marko Mihkelsonil on riigikogu komisjonide esimeestena võõrandamatu õigus isiklikule arvamusele ja vabadus kritiseerida isegi Eesti välisministeeriumi. Nemad on poliitikud,” kirjutab Herkel oma ajaveebis.

“Venemaa riigiduuma väliskomisjoni esimehel niisugust õigust ei ole, sest Venemaa ei ole demokraatlik riik. Kossatšov alustas oma karjääri diplomaadina ja selleks on ta jäänud ka duumakomisjoni esimehena, ENPA Vene delegatsiooni esimehena ning kõigis muudes rollides.

Kui Föderatsiooninõukogu väliskomisjoni esimees Margelov veel ilmutab mingit iseseisvust, siis Kossatšov ei tee seda mu meelest sugugi. Ta on kuulekas, mitte tingimata pahatahtlik, aga suhteliselt kehvalt arenenud huumorimeelega diplomaat. Järelikult pole mõtet Kossatšovi peale ka solvuda — lihtsalt tuleb arvestada, et Kreml kõneleb tema suu läbi.

Kõige järgi otsustades, mida ma tean Vene poliitikast ja Konstantin Kossatšovist isiklikult, tuleb niisiis järeldada, et nn. Hantõ-Mansiiski provokatsioon oli ette valmistatud. Kas Eesti presidendilt just sellist reaktsiooni oodati on iseküsimus, aga eemalt vaadates on sellele reaktsioonile raske midagi ette heita. Pigem võinuks me rumalasse olukorda jääda, kui oleksime kõik vaikselt ära kuulanud ning oma protesti vaid madala profiiliga väljendanud.

Üks on selge — me ei ole silmitsi ühe Kossatšoviga, vaid me oleme silmitsi Venemaa riikliku poliitikaga. Kossatšov aga võidakse vabalt ka ohverdada — näiteks siis, kui tema poolt läbi viidav operatsioon ebaõnnestub.”.