Helme: Brüsselis avalikustan kõik oma tulud ja kulud
Keda esindate Euroopa Parlamendis? Ennast, koduerakonda, Eestit või fraktsiooni, kuhu Euroopa Parlamendis kuulute?
Minu keskne sõnum neil valimistel on: paneme oma sõna maksma! See tähendab, meie eestlastena, kodanikena, peaksime panema oma sõna maksma nii Eestis kui Euroopas.
Meil on omad huvid, oma väärikus, ja me kavatseme enda eest seista. Ühtlasi saadame me Eesti poliitilisele koorekihile sõnumi, et valimised ei ole mitte vormitäide, kus poliitikud saavad oma järgmiste aastate susserdamistele legitiimsuse katte, vaid kodanike võimalus vahetada oma saadikud välja. Asemele on mõtet valida põhimõttekindlad ja südikad kandidaadid.
Loomulikult hakkan eelkõige esindama eesti rahvast, sellest tulenevalt ka Eesti riiki, ja kuna me kõik oleme aegade algusest saadik eurooplased, siis ka teatud osa Euroopat. Selge on see, et oma töö tõhustamiseks tuleb ühineda maailmavaateliselt lähedase fraktsiooniga Brüsselis ja minu puhul on selleks sündiv parem-konservatiivne rahvusriikide liitu pooldav ning euroföderalismile vastu seisev Briti konservatiivide, Poola ja Tšehhi presidendiparteide fraktsioon. Aga ma ei arva, et minu ülesanne on kusagil esindada seda fraktsiooni. Poliitik peab andma vastust nende inimeste ees, kes on ta oma esindajaks valinud.
Olete te kindel, et Euroopa Parlament, selle eesmärgid ja võimalused on Eesti valijale arusaadavad ja läbipaistvad?
Ei ole kindel. Ja kurvaks teeb, et ülejäänud kandidaadid – eriti riigikogu parteid – kasutavad valijate teadmatust ära, pakkudes neile täiesti ilmselt sisepoliitilisi loosungeid, selle asemel, et selgitada oma europoliitikat ja võimalikku platvormi. See on minu jaoks selge märk, et need jõud ei kavatse pärast valimisi mitte mingil moel muuta seni kehtinud tööstiili, kus saadik kaob neljaks ja pooleks aastaks täielikult ära ja siis mõned kuud enne valimisi seletab usinalt, kuidas Euroopas polegi võimalik Eesti huvide eest seista.
Muide, olen vaadanud konkurentide valimisplatvorme ja see võtab nõutuks kahel põhjusel. Esiteks on need pea olematud, üsna sisutühjad. Teiseks ketravad pea kõik ülejäänud kandidaadid kriitikavabalt käibeklišeesid, pannes need endale meelepärasesse sousti, kuid mingit sisulist eristumist pole võimalik tuvastada. Selles mõttes pakun mina konkreetse ja selgelt eristuva seisukohtade paketi, mis on tegelik alternatiiv kõigile valijatele, kellele on vastumeelne kõmisev
europropaganda ja kes leiavad, et Eesti huve saab Brüsselis kõige paremini esindada eurorealistlike seisukohtadega kandidaat.
Kuidas hindate seni Eesti saadikute poolt tehtud tööd Euroopa Parlamendis?
Üldiselt nõrgaks, sest meie saadikud ei ole endale kunagi seadnud eesmärgiks esindada eesti rahvast või riiki. Kõik meie saadikud läksid ju Brüsselisse euroasja, mitte Eesti asja ajama. Kõige magedam on see, et valdav osa kandidaate kinnitab jätkuvalt ka praegu, enne valimisi, et nad ei saa, ei taha ega kavatse Euroopa Parlamendis Eesti huvide eest võitlema hakata, sest nii pole Euroopas kombeks. Mina leian, et sel juhul tuleks neil jätta kandideerimata ja teha ruumi inimestele, kes kavatsevad seista Eesti huvide eest.
Mis on järgmise viie aasta jooksul Eestile Euroopa Parlamendis kõige olulisem?
Üks olulisemaid on järgmine euroliidu eelarve. Tuleb teha tõsist tööd, et Eesti oleks ka pärast 2013. aastat EL-is saaja, mitte pealemaksja rollis. Ühtlasi tuleb seal hoolitseda selle eest, et meie
põllumajandustoetused oleks võrdsed vanade liikmesriikidega. Kindlasti tuleb tegelda rumalate ja jaburate euroseaduste vähendamisega, mis lämmatavad ettevõtlust ja tapavad Eestis töökohti.
Kuna Moskva on asunud oma poliitilist survet Eestile avaldama oma lääne sõprade – eelkõige Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia – kaudu, siis sellele survele tuleb vastu seista. Väärtuspoliitilistest teemadest tuleb Brüsselis hakata edendama traditsioonilise peremudeli kaitset, sest praegu on Brüssel kujunenud tõsiseks homolobi keskuseks. Samuti tahan tõstatada teemana surmanuhtluse, et võidelda välja Eestile õigus soovi korral see karistusliik taastada.
Loodan, et iirlased viskavad uuesti prügikasti Lissaboni leppe – mis on sinna visatud juba prantslaste, hollandlaste ja iirlaste poolt kolm korda varem – sellele kaasa aitamiseks kavatsen juba suvel koos mõttekaaslastega esitleda Euroopa Liidu uut aluslepingu visiooni, mis annaks võimu tagasi liikmesriikidele, vähendaks keskvõimu ja bürokraatiat ning arutuid euroseadusi ja muudaks kõik ühispoliitikad vabatahtlikuks.
Kuidas kavatsete Eestis ja mujal Euroopa Euroopa Parlamendi mainet tõsta?
Küllap parim viis on teha oma tööd hästi, see tähendab, teenida oma valijaid, eesti rahvast hästi. Lisaks kavatsen avalikustada kõik oma tööga seotud kulud ja tulud, mis ühtlasi välistab kõikvõimalikud majoneesitšekid ja öised kohtumised kahe valijaga mõnes õllekeldris. Üldiselt ei pea ma enda ülesandeks teha europropagandat ega näe endal kohustust tegelda Eestis eestlaste hulgas euromainekujundusega. Pigem pean üheks oma missiooniks ausa ja adekvaatse info toomist Eestisse selle kohta, mida Brüsselis tehakse ja mida meie poliitikud, diplomaadid ja ametnikud meie nimel kokku lepivad.
Peate normaalseks, et Euroopa Parlamendi palkade, päevarahade ja teiste hüvede süsteem on avalikkusele läbipaistmatu?
Loomulikult ei ole see normaalne. Euroopa Liit tervikuna ja parlament eriti, on praegu kohutavalt korrumpeerunud. See juhtub just siis, kui puudub läbipaistvus ja tõhus kontroll. Nagu öeldud, kavatsen ise oma tulud-kulud avalikustada ja anda sellega eeskuju ka oma kolleegidele.
Kas energiajulgeolek saab uue koosseisu kõige teravamaks küsimuseks?
See saab kahtlemata olema üks tähtsamaid suuri teemaderinge, mis puudutab otseselt Eesti julgeolekut, meie inimeste elatustaset ja majanduslikku konkurentsivõimet. Erinevalt enamikest teistest kandidaatidest ei pea ma võluvitsaks ühtset energiapoliitikat, sest nii nagu ühtse välispoliitika puhul, on ka selle puhul näha, et suured Vana Euroopa riigid soovivad väikeste arvelt läbi suruda endale kasulikke egoistlikke lahendusi ning “ühispoliitika” on lihtsalt suurtele liikmesriikidele hea võimalus Eesti taolised riigid otsustusportsessidest üldse välja lülitada. Loota, et sellises olukorras sünnivad Brüsselis meile kasulikud otsused on kas naiivsus või küüniline vale.
Kas Euroopa Parlament on Venemaa suhtes olnud seni liiga leebe?
Võrreldes Euroopa Komisjoni ja mõnede eesistujariikidega, samuti ministrite nõukogu otsustega on parlament olnud isegi vast kõige jõulisem. Leebed on nad muidugi enamasti sellegipoolest. Eks Venemaa aina agressiivsem ja ülbem käitumine jätab eurooplastele ka järjest vähem võimalust Moskva ees lipitsemiseks. Samas, Vene-sõprade klubi ei ole end kurjuse impeeriumi olemusest lasknud kunagi häirida ja see sõprade klubi on praegu ka väga suur.
Te võitlete Euroopa ühisturu eest või arvate, et riigid peaksid oma koduturgu ning kohalikke tootjaid enam kaitsma?
Olen põhimõtteliselt vabaturu pooldaja, aga see, mis Euroopa Liidus on, pole ju aus ja vaba turg. Kui nii Eesti kui ka Prantsuse põllumehed tegutsevad üle Euroopa ühisel turul, aga prantsuse põllumehed saavad viis korda suuremat toetust, siis sisuliselt tulevad nad meie turule dumpinghinnaga meie tootjat välja suretama. On küll ühtne põllumajanduspoliitika, ühtne turg, aga erinevad toetused ja ebaaus konkurents.
Eesmärk peab olema just nimelt aus konkurents ja aus turg. Meile on aastaid vabaturu nimel pähe määritud neokolonialismi. See on viinud ausa vabakaubanduse maine väga madalale ja lämmatanud meie tootmise ning maaelu. Kui see jätkub, siis peame taolisele korraldusele kindlalt ei ütlema ja oma turgu ja tootjaid kaitsma hakkama.
