“Tegemist ei olnud mitte kohtuprotsessi, vaid farsiga,” teatas ERLi juht Martin Helme.

ERL nõuab, et ametist vabastataks “kohtunik Violetta Kõvask, kelle russitsismidest kubisev otsus on meie hinnangul nii juriidiliselt, grammatiliselt kui moraalselt küündimatu ning ühiskonna õiglustunnet rängalt riivav.”

Lisaks nõuab ERL, et aprillimässu organisaatoritele esitataks adekvaatne süüdistus riigi põhiseadusliku korra ründamises, rahvusliku vaenu õhutamises, riigivõimu korralduste tahtlikus rikkumises, varavastases tegevuses ning kõigele sellele üleskutsumises. “Aprillimässu organiseerijaid ja osavõtjaid tuleb karistada seaduse kogu rangusega,” märgib Helme.

Helme sõnul tuleks oma tööga mitte hakkama saanud prokurör Triin Bergmann, kes nõudis riigikukutajatele vaid sümboolseid karistusi, kõrvaldada kaasusest ning juhtum antaks mõnele võimekamale prokurörile ning et edasised kohtuistungid toimuksid eesti keeles. “Eesti kohtud — eriti, kui nad mõistavad kohut välispäritolu riigipöörajate üle — peavad töötama riigikeeles,” leiab Helme.

“ERL peab naeruväärseks, et peaminister Ansip ja president Ilves peidavad end “kohtu sõltumatuse” loosungi taha ega võta selgelt hukkamõistvat hoiakut kohtu õigusprintsiipe teotava tegevuse suhtes. Tuletame meelde, et aprillimässu päevil ähvardasid nad mõlemad eestlasi — mitte rüüstavaid venelasi — eriti range kohtupidamisega, kui põlisrahvas peaks oma linna ja riigi kaitseks tänavatele tulema.

Juhime tähelepanu ka kohtu topeltstandarditele, kuna EV kohtud määrasid arusaamatult karistusi Eesti patriootidele, kes võitlesid pronksokupandi maha võtmise eest.”

ERL leiab, et kogu aprillimässuga seotud kohtupraktika tõestab veenvalt kogu meie kohtusüsteemi ja prokuratuuri karjuvalt ebakompetentset, poliitiliselt angažeeritud ning rahvast ja õigusriigist mitte hoolivat olemust. ERL näeb ainsa lahendusena olukorra muutmiseks kohtunike ja prokuröride ameti muutmist rahva poolt valitavaks.

“Senine õõvastav praktika võõrandab eestlasi oma riigist, tekitab kremlimeelsetel muulastel karistamatuse tunde ning provotseerib neid üha uutele Eesti-vastastele aktsioonidele. Kui riik ei suuda või ei taha ennast ja oma kodanikke kaitsta, siis on rahvas varem või hiljem sunnitud võtma riigile delegeeritud ülesannete täitmise tagasi enda kätte.”.