HEATEGEVUS: riigikogu liikmed on helded heategijad, aga paljud neist ei soovi seda teistele kuulutada
„See, mida ma olen teinud, on tulnud südamest ja reklaami ei vaja,“ võis lugeda mitmest vastusest. Jõulude, valimiste või riigikogu tööga annetused seotud ei ole. „Jõulude ajal olen heategevusest viimastel aegadel suisa hoidunud ja püüdnud seda enam pöörata tähelepanu vahepealsele,“ seisis ühes vastuses.
Nii kirjutas üks riigikogu liige, et suhtub heategevusse ja hädas olijate toetamisse, ligimese aitamisse igati soosivalt, et aga heategevus on iga inimese eraasi ja annetused enamasti anonüümsed ei peaks heategevust kuidagi kasutama enesereklaami vahendina.
Püsiannetused
Vastajate seas oli neid, kes enda sõnul tegelevad püsivalt heategevusega Lions-liikumise kaudu või on seotud mõne teise rahalise püsiannetusega.
Riigikogu liikmete annetused on läinud näiteks Toidupangale, Pärnu sõudeklubile, Virumaa poistekoorile, MTÜ-le Shalom, koolidele, mille vilistlased nad ise on, loomade varjupaikadele ning läbi katusorganisatsioonide noortele, kes lähevad välismaale õppima, kiriku oreli või mõne mälestusmärgi rajamise toetuseks.
Toetust on saanud ka näiteks Tallinna tänavalaste varjupaik, mis asub Peeteli koguduse juures Põhja-Tallinnas, külaseltsid, puuetega lapsed ja haridusvaldkond.
Üksi kõiki aidata ei jõua
Üks parlamendiliige tõdes, et abipalveid tuleb palju, kuid oluline on teha enda jaoks valik, sest kõiki aidata kahjuks ei suuda. „Enda jaoks olen valinud, et püüan eelkõige lapsi aidata, täpsemalt lasterikkaid peresid või siis tänavalapsi."
„Meele teeb kurvaks see, et abi ja toetust küsinute hulk on alati suurem olnud saajate omast ning see lõhe üha suureneb,“ kirjutas üks saadik. „Viimasel ajal ei möödu päevagi, kui ei pöörduta kas hädas, lootuses või igaks juhuks - ehk?“
„Aitamine on täiesti tavapärane tegevus, see on inimeseks olemise üks osa,“ leidis üks vastajatest. „Ühiskonnas võib-olla põhjendamatultki pööratakse tähelepanu rikastele, kes ühiskonnale osa oma saavutatust tagasi annavad - mis on muidugi väga õige ja tänuväärne, ent selle kõrval on jäänud tähelepanuta need tuhanded inimesed, kes oma pisku kõrvalt väiksemas mahus teisi inimesi aitavad, andes proportsionaalselt võttes palju enamgi ära. Ka seda tuleks rohkem tunnustada.“
Raha asemel panustavad aega
Lisaks rahalisetele annetusetele panustavad mõned riigikogu liikmed ka oma aega. „Kõige enam valmistavad rõõmu sellised võimalused, kus saad ise abiks olla ja kohe näedki, et midagi liigub või juhtub sellest,“ kirjutas üks neist.
Abi paluvad paljud, aga kas nad ka vajavad seda?
Üks parlamendisaadik näeb probleemi selles, et heategevusest on mõnikord saanud äriprojekt, kus heategu vaat et nõutakse. „Tuleb ju riigikogu liikmetele ka lakkamatult abipalveid ja mõni pärast saadab veel solvumiskirja ka, et näh, ei aidatudki rahapisku andmisega,“ kirjutas ta.
Mis tahes võimukandja töö mõte ei ole tema sõnul kogu oma palga annetusteks laiali jagamine, vaid ikkagi luua olukord, kus iga abivajaja saaks oma abi normaalsel moel.
On olnud tõsiseid murekirju, aga ka sellised, mis muigamagi panevad. Ta tõi näiteks ühe koolinoore kirja, kellel oli hädasti vaja toetust, et ta saaks osta auto - sest tema hobiks on kalastamine, aga heade kalastuskohtadeni sõitmiseks on tal hädasti autot tarvis. „Tollele kirjutasin küll vastu, et kui ta oma tarmukust, positiivset suhtlemisjulgust ja ettevõtlikust nüüd ka asjalikumal moel ära kasutaks, saaks ta ju õige pea oma isikliku auto omanikuks ka ilma abipalveteta, soovisin head jätkuvat kalastusõnne ka, ilma igasuguse irooniata,“ meenutas ta.
„Kuna pere rahakott on ühine, konsulteerin abikaasaga,“ märkis vastaja. „Kui see võib olla mõni väiksem konkreetne kodukandi aktsioon, kus lõpptulemus käega katsuda, siis püüan mõttekaaslasi leida. Ei meeldi lähenemine, et: Tere! Õnnitleme Teid Riigikogusse valimise puhul: Saatke raha või veel parem tehke püsikorraldus!“
Helde käega annetaja
„Saatus on mind teenistuse poolest soosinud pea kogu töömehe elu. Viimasel 30 aastal olen igakuiselt teeninud rohkem kui oleme perega pidanud vajalikuks jooksvalt kulutada, see on andnud võimaluse teisi abistada,“ võis lugeda ühe vastaja kirjast, kes on perega toetanud erinevaid hädaabi-, tervise-, spordi projekte ja tegutsejaid.
Ta ei peljanud tunnistada, et mõningate väiksemate annetuste kõrval on tänavu summaliselt suurim erakonna rahamurede leevendamiseks tehtud annetus.
„Olen toetanud, toetan täna ja teen seda ka edaspidi,“ kirjutas üks saadikutest ja lisas. „Liigne liberaalsus on kaotamas ühiskonnas oskust näha oma kõrval hädasolijat. Paraku kõik ei saa ühtmoodi hästi oma igapäevase elu korraldamisega hakkama. Peaksime olema solidaarsemad ja sõbralikumad.“
Veredoonorlus
„Veredoonorlus tundub terve inimese puhul selline iseenesest mõistetav ja on hea võimalus selle poolest, et ei eelda endapoolset rahalist rikkust,“ võis lugeda järjekordsest vastusest.
Kui on telefoniga võimalik annetada, palun oma poegadel sõnumi saata, sest mina maksan arve ja pole vaja pärast raamatupidamisega sekeldada, et palun pidage palgast kinni.
Kaasinimese aitamine on kultuurilise ja vägagi perekondliku taustaga, kirjutas üks parlamendiliige. „Arvan, et heategevust on tegelikult rohkem kui ajakirjanduses välja paistab, väga paljud ei soovi sellega avalikkuse huvi erinevatel põhjustel. Ja kas peabki kõik välja paistma,“ seisis tema kirjas.
Aitame neid, keda teame
Abi on saanud paljulapselised pered tema elukoha läheduses. „Toidupakke, kommikotte, riideid viin. Õnnetuste ohvreid lähedusest oleme alati aidanud. Lähtume printsiibist - aitame neid, keda teame. See on kuidagi nii loogiline ja inimlik,“ kirjutas parlamendiliige.
„Uppuja päästmine ei ole tema enda asi, sest sageli on nii, et päästa saab ainult keegi teine, sõber, lähedane, sugulane, pereliige, märkaja. Kahjuks ükskõiksust ja endassekapseldumist on liiga palju meie ühiskonnas. Igapäevane elu on liikunud pigem "mina" - ühiskonna poole kui "meie" suunas,“ arutles üks Delfi üleskutsele vastajatest.
„Kas mina olen märganud piisavalt, aidanud või annetanud? Kindlasti mitte, kuid olen oma tegevuses püüdnud võimaluste piires kaasteelisi aidata,“ kõlas üks eneseanalüüs. „Toetanud kodupõlengus kannatanuid, looduskatastroofide leevendamist välismaal, loomade varjupaiku. Tagasihoidlik toetus on läinud ka noorte edasiõppimisele.“
„Olen heategevusega tegelenud juba aastaid ja ka hiljuti korraldasime ühe heategevuskontserdi Laiuse kirikus,“ märkis Aivar Kokk, kes oli üks neist, kes ei keeldunud oma nime avaldamisest.
„Andmise rõõm on alati suurem kui saamise rõõm. Eriti anonüümsest andmisest tulev rõõm,“ vastas Lauri Luik. „Üritan suhteliselt tihti rõõmus olla.“
„Suhtun heategevusse ja aitamisse loomulikult positiivselt,“ sõnas Priit Toobal. „Olen püüdnud ikka oma panust anda, et aidata neid, kel seda tarvis.“ Tema viimane rahaline annetus oli seotud koduvallas oleva Suure-Jaani kiriku ukse taastamisega.
Delfi üleskutsele tuli vastuseid palju, kuid kaugeltki mitte kõigilt 101 saadikult. Usutavasti ei näita see veel, et nad heategevusse ei panustaks.
