Hans H. Luik peedistunud ajakirjanikest ja infonümfomaaniast lugu ei pea
"Me pole ju provints!?" ärritub Luik ja tunnistab, et heade tekstide puudus kodumaal ajab teda kohati isegi vihaseks. Luik tahab oma preemiaga tekitada nõudlikkust ka lugejas: mehe arvates ei tohi leppida vaid infokildude ja ümberjutustustega, mida üks osa lugejatest hullumeelsete infonümfomaanidena igapäevaselt tarbib. Kuid mis asi on siis see oivaline ajakirjandus, mille preemia saaja neljapäeval väljakuulutatakse?
"Loos on nii sõltumatut mõtet, uurimise vaeva kui ka intelligentset itsitust. Allikatega on tööd tehtud, aga samuti on hoolega kaalutud sõnaseadmist. Iga paarikümne rea peale leiame ka kirjandusliku kujundi, mitte ainult nimesid ja äriregistri väljavõtteid. Selline on oivaline ajakirjandus," on Hans H. Luik on oma varasemas intervjuus Eesti Ekspressile oivalise ajakirjanduse mõiste lahti defineerinud. Intervjuus Delfile nendib Luik, preemiate kogumise ajavahemikus juuni 2009 – juuni 2010 leidus ajakirjanduses ka mitmeid kirjutisi, mis olid tõeliselt head.
Kui palju Sa oled läinud aasta jooksul selliseid lugusid näinud, on Sul mõni isiklik lemmik?
Mõistagi on mul isiklikke lemmikuid. Loen alati Nils Niitra, Peeter Ernitsa, Raimo Poomi, Krister Kivi artikleid. Muidugi ka ajakirjandusväliseid autoreid: Joel Volkov, Hardo Pajula. Erilise naudingu saan sellest, kui hästiinformeeritud autor oskab kirjutada avameelselt ja tal on kirjanduslikku annet.
Järjest tihedamini tundub, et selliste tekstide leidmiseks peab lugema mõnda muud keelt. See ajab vihaseks: me pole ju provints!? Vaimukate inimeste jutt ei tohi taanduda ainult säutsudeks, sest meid ümbritseva vaimustava maailma keerukus eeldab pikemat teksti kui mingi komm ehk säuts.
Kuuest Oivalise ajakirjanduse preemia nominendist ei tööta pooled ajakirjanduses - mida see näitab?
Ma ei näe midagi halba kui autor tuleb väljastpoolt. Toimetajate asi on arukaid autoreid juurde tõmmata ja neid ka koolitada: siiramateks, poeetilisemateks, konkreetsemateks. Muuseas ka Delfi "Rahva Hääle" rubriiki tuleb teinekord vaimukaid kaastöid.
Aga kui intelligentsed vabad inimesed võtavad ette ajakirjandusliku uurimuse (nagu NO99 teater uuris Eesti erakondade sisemist ehitust) siis hoovab sellest erakordset jõudu. Või kui näiteks arhitektid kirjutavad ühiskonnast (Peeter Pere "Sirbis").
Kas oivaline ajakirjandus on luksus, mida reaajakirjanik tänases Eestis endale igapäevastes töökeskkonnas lubada ei saagi? Kogu aeg on kiire, samal ajal tegeleb ajakirjanik mitme artikliga; pika ja põhjaliku loo tegemiseks ei ole võimalustki. Või on viga pigem selles, et ambitsioonikaid ajakirjanikke vähe?
Palju on kinni lugejas. Minu preemia tahabki tekitada lugejas nõudlikkust. Me ei pea leppima üksikute väljakistud infokildudega, mis ei anna laiemat tausta. Üks osa lugejaist toitub järjest kiiremast teabevoost, millest järjest suurema osa võtavad märkamatult mingid ümberjutustused ja -mälumised. See peedistab ka muidugi ajakirjanikke, kes pahatihti arvuti tagant minema ei saagi.
Me keegi, kes meedias töötame, ei tea täpselt kuhu jõuab see infonümfomaania. Arvutikasutuse analüüs näitab et 20-30 000 arvutit (mitte inimest. inimene kasutab mitmeid seadmeid) seikleb päeva jooksul aina mööda erinevaid kodumaiseid veebilehti. Nagu suure sündmuse ootel. On see närvihaiguse moodne vorm, on see asendusmõtlemine või sünnib tõesti iga tund midagi "uut"?
Mulle tundub et iPad näiteks võtab selle tempo maha. Ekraanil on üks selge ühik teksti ja hea värvieristusega fotod. Kui tekst on veel oivaline... Otsene vahetu elamus, kontakt, hästi esitatud kahtlus, paljastus - need hakkavad taas mängima.
Kas oivalise ajakirjanduse preemia siiski pigem auhind kirjalike tööde eest? Ühtse Eesti nominendiks nimetamine küll avardab ajakirjanduse piire oluliselt, ent nominentide hulgas ei ole ühtegi tele ega raadioajakirjanikku? Kas ringhäälingus head ajakirjandust ei tehtagi?
See on küll lihtsalt mu isiklik valik. Olen tekstide mees, liikuvate piltide tüübid pangu välja omad preemiad.
HansH. Luige väljapandud 100 000 kroonisele preemiasumma ja Oivaliseajakirjanduse preemia nominendid on Kadri Ibrus, Mart Jesse, VladimirFridlyand, Rein Sikk, Daniel Vaarik ja Ühtse Eesti Suurkogu kollektiiv.
Viieliikmelissežüriisse kuuluvad Mihkel Kaevats, Natalja Kitam, Kristina Mänd, MartRaudsaar (esimees) ja Raimo Ülavere. Võitja kuulutatakse välja selneljapäeval.
