Hannes Rumm lahterdas poliitikud kutsestandardite järgi
Hannes Rumm ütles Delfile, et tõendusmaterjali poliitika muutumisest professiooniks pole vaja palju tuua, piisab poliitbroilerite mainimisest, kelle esimene põlvkond on juba jõudnud kuldsesse keskikka ilma elus ühtegi päeva päris tööd tegemata. "Keskerakonna juhtimisel on aga Tallinnas jõutud juba sellisele tasemele, et on tekkinud Aasia ja Aafrika riikidele iseloomulikud töökohad, mille saamise eest ametnikud palka ei tahagi, vaid väärt ametikoha eest parteile peale maksavad," märkis Rumm.
Milline siis võiks välja näha poliitikute kutseregister? "Kuna kutseregister on meil kahjuks vähetuntud, toon lugejale näiteks rahvakunsti ja käsitöö ametlikud kutsestandardid, mis jagavad selle ala meistrimehed spetsideks kivitöö, nahatöö, puutöö, sepatöö, tekstiili ja keraamika alal. Vastavalt oma teadmistele ja oskustele jagunevad rahvakunsti ja käsitöömeistrid veel I-VI kategooria asjatundjateks."
Riigikogu tasemel peab Rummi hinnangul poliitikute puhul eristama kunstimeistri ja käsitöölise taset, millest esimene nõuab sarnaselt paljudele teistele erialadele kõrgharidust ning teine pelgalt käelist tegevust õiget värvi nupu vajutamisel. "Heaks tasemevahe näiteks on mitu riigikokku pääsenud rahvakunstnikku, kes erinevalt varasemast elust siin aastaid kannatlikult käsitöölisena leiba teenivad," viitas Rumm ekskultuuritegelastest kaaskolleegidele.
"Täielik poliitiline tipptase on laia profiiliga spetsialist, kes tõesti valdab peensusteni erinevaid valdkondi alates fiskaalpoliitikast ja lõpetades pensionite indekseerimisega nagu näiteks Eiki Nestor. Muidugi on selliseid korüfeesid vähe. Väga vajalikud ja hinnatud on ka oma eriala tippspetsialistid, kes mõnd valdkonda peensusteni tunnevad nagu näiteks Marko Mihkelson või Mart Nutt," lahterdas Rumm.
Rumm ütles, et omaette tipptaseme spetsid on üldise parteipoliitika suunajad, kelle mõju ühiskonnas on väga suur, kuid kes targu eelistavad avalikkuse eest varjus püsida (eriti kui nende kitsam eriala on erakondade rahastamine) nagu näiteks Rain Rosimannus või Ain Seppik. "Need tippspetsid tegelevad üldpoliitiliste küsimustega alates sellest, mis partei millisega järgmise valitsuse moodustab kuni sobivate muudatuste tegemiseni valimisseaduses."
"Kindlasti peab veel välja tooma poliitilised rahvakunstnikud massimeelelahutuse alal, kes poliitikas kunagi midagi ära ei tee, aga kes pidevalt poosetavad erinevates telesaadetes ja klantsajakirjades nagu Evelyn Sepp või Aivar Riisalu," ütles Rumm.
Rummi sõnul ei ole eelnev loetelu muidugi ammendav. Oluline erinevus on poliitikas see, et kui sepp ei koo kunagi sukka ja kangur ei vibuta vasarat, siis poliitikas on eelloetletud erialad omavahel sageli keerulises kombinatsioonis.
"Muidugi peavad ka poliitikud jagunema omandatud taseme järgi eri kategooriatesse. Näiteks Rõuge vallavanemana alustades oli üks mu hea kolleeg (Kalvi Kõva - toim.) mõtteliselt I kategooria spetsialisti tasemel. Juba kolmandat korda vallavanemana ametisse astudes jõudis ta III kategooriani. Riigikogu liikmena sai juba V kati ja erakonna peasekretäriks saades tunnistati ta kõrgeima ehk VI kategooria spetsialistiks."
Rumm lausus lõpetuseks, et kuniks kutsekoda pole poliitikutele loonud oma kutsestandardeid, ei saagi valijad päris täpselt aru, kes mida tegema peab ja teha oskab. "Sellest sünnibki pidev arusaamatus ja pahameel selle üle, et poliitikud ei vasta valijate ootustele."
Endine riigikogu liige ja IRLi peasekretär Ott Lumi ütles konverentsil "Meedia ja poliitika: ajakirjandus poliitikateatris", et meedia ega avalikkus ei kujuta isegi ette, kui küüniliseks teatud poliitikud muutuvad enne valimisi. Täna suhtekorraldajana töötav Ott Lumi lahterdas riigikogulased järgmistesse kategooriatesse - australopiteek, osav poliitik, püstine poliitik, tark poliitik ja kaasaegne poliitik.
