Haavatud sõdurid võitlevad riigiga
„Tegelikult olen ma juba harjunud, et ühte jalga põlvest saati pole,” tõdes Jõesaar ja lisas, et midagi selle tõttu tegemata jäänud ei ole. Pigem on tegemisi juurde tulnud, sest koos kaasvõitleja Andrei Vesterineniga otsustasid nad hakata kodumaal võitlema selle eest, et haavata saanud sõdurite sotsiaalseid garantiisid laiendataks.
Kuna enamik mehi läheb missioonile oma tuleviku kindlustamiseks ka raha teenima, mõjub töövõime kaotamine eriti raskelt. „Need sotsiaalsed garantiid ja hüvitised, mida praegu pakutakse, on ikka häbematult väikesed,” märkis Jõesaar.
Jõesaar tõi näiteks Briti sõduri, kes kaotas lahinguväljal samuti poolest säärest ühe jala ja sai riigilt hüvitiseks 150 000 naela, mis teeb umbes kolm miljonit krooni. „Selle eest saab muretseda kõik vajaliku ja tsiviilellu tagasi pöördudes ei pea see mees muretsema, kust kohe sobiliku töö saab või mille eest oma perele söök lauale tuua,” rääkis Jõesaar. „Meil seda pole, on vaid mingi tühine summa, mille eest ei saa peaaegu midagi. Ja lootust tagasi Afganistani minna pole ka. Minule tekitas see pauk töötegemises aastase pausi, mis tähendab, et kogu loodetud raha jääb saamata.”
Jõesaare sõnul oleks ta väga rahul, kui keegi tuleks ja ütleks, et ta saab viis miljonit krooni. „Saaksin selle raha eest endale elamise ja auto osta. Suure osa saaksin kuskile investeerida,” lausus Jõesaar ja lisas, et siis ei peaks ta ilmselt kartma ka selle pärast, et naine ja lapsed nälga jäävad.
õesaar ütles, et koos saatusekaaslastega kavatsevad nad võidelda nii kaua, kuni ka Eesti hakkab sõjatandril haavata saanud meestele maksma samaväärset hüvitist nagu mujal maailmas. „Palju meil siis neid raskelt haavatud sõdureid ikka on, et korralike hüvitissummade maksmine riigile üle jõu käib?” küsis Jõesaar.
Rõõmsaks üllatuseks tuli meestele riigikogus vastu võetud seaduseelnõu, mis lubab missioonil raskelt haavata saanud sõdurite hüvitisi kohati lausa mitmekordistada. Siiski ei ole nad veel rahul. „Algus on küll tehtud, aga meie eesmärkideni on veel väga pikk maa,” nentis Jõesaar. „Tahame summad ajada nii kõrgeks, et ka need, kes tulevikus haavata saavad, võiksid olla mureta.”
Jõesaare sõnul pole see mingisugune hõlptulu teenimine, riik võiks ikkagi näidata, et hoolib oma sõduritest ja suudab neile tagada normaalseks eluks vajaliku. Ta toob jälle näite Inglismaalt, kus mõlemad jalad ja ühe käe kaotanud sõdur ei pea oma elupäevade lõpuni millegi pärast muretsema: „Kui vaja, toob riik talle kas või mullivanni koju, kuna mees vajab iga päev massaaži.”
