Kokku oli inimesi, kelle kohta tehti töövõimetuse otsus ehk leiti, et inimesel on töövõimetus 10–100 protsendi ulatuses, 2015. aastal 14 449. Neist 53 protsenti ehk 7730 olid mehed ja 47 protsenti ehk 6719 naised, selgub riigikontrolli avalikustatud auditi lisast.

Enamikule (90 protsendile) neist määrati püsiv töövõimetus 40–100 protsendi ulatuses, see tähendab, et tööstaaži olemasolu korral on neil ka õigus saada töövõimetuspensioni. Kõige sagedamini määrati töövõimekaotuse ulatuseks 40 protsenti, järgnesid töövõimekadu 80 ja 50 protsendi ulatuses.

Esimest korda töövõimetuse otsuse saanud inimestest enamik (75 protsenti) on vanuses 30–59 aastat, kõige suurem on esimest korda töövõimetuse otsuse saanutest 45–54-aastaste vanuserühm. Samas on too vanuserühm suurem, nii et kui viie aasta kaupa vaadata, siis on enim töövõimetuse otsuse saanuid siiski 55–59-aastaste seas.

Enam levinud diagnoosid töövõimetuse esmakordsel määramisel on lihastiku-luukonna ja sidekoe haigused, psüühika- ja käitumishäired ning vereringeelundite haigused. Vähemalt üks neisse kolme haigusrühma kuuluvast haigusest oli 8803 isikul (56 protsendil).

Riigikogu sotsiaalkomisjoni liige Jüri Jaanson (Reformierakond) ütles riigikontrolli auditi tulemusi kommenteerides, et riik peab keskenduma osalise töövõimekao tekkimise põhjustele. „Nüüd on vaja läbi töötada töötervishoiu, tööohutuse ja kutsehaiguste ennetamise probleemistik,“ lausus Jaanson.

Jaansoni sõnul peab riik rohkem rõhku panema ennetustööle ja tervislike eluviiside soodustamisele ning võimalikult vara töövõime langemise vältimiseks sekkuma, sest kümne aastaga on osalise ja puuduva töövõimega inimeste arv kasvanud 61 protsenti ja kasvu pidurdumist pole näha.