Kõige enam on riigikogus tänavu sõna võtnud Vabaerakonna esimees Andres Herkel, kes on sõna võtnud kokku 362 korda. Herkel esitas aasta jooksul 287 küsimust ja pidas 75 kõne.

Küsimuste esitamise osas tegi Herkelile ära vaid Keskerakonna saadik Peeter Ernits, kes esitas aasta jooksul 323 küsimust. Kõnede osas jäi Ernits aga Herkelile selgelt alla, kuna pidas üksnes 36 kõne. Nii oli tema sõnavõttude arv kokku 359.

Kõnede pidamise osas tegi nii Ernitsale kui ka Herkelile silmad ette aga EKRE fraktsiooni esimees Martin Helme, kes pidas maha 77 kõne. Küsimusi oli Helmel üksnes 227, nii et tema sõnavõtte oli riigikogus tänavu kokku 304.

Sellega jäi Helme paraku alla nii Herkelile, Ernitsale kui ka Andres Ammasele, viimase sõnavõtte oli eelmisel aastal riigikogus 308. Vabaerakonna saadik Ammas pidas nimelt maha 72 kõne ja esitas 236 küsimust.

Kui vaadata sõnavõtjate esikümmet, siis on selgelt näha, et jutukamad on olnud opositsiooni saadikud. See on muidugi ka ootuspärane, sest koalitsiooni saadikud tuleb aru andma panna. Nõnda on kõige sõnakamad riigikogus tänavu olnud just Vabaerakonna, EKRE ja veel hiljuti opositsiooni kuulunud Keskerakonna saadikud.

Vähe on sõna võtnud vastupidi just (endised) koalitsioonisaadikud. Aga mitte ainult – oma saadikuaja jooksul on riigikogu üks suurem puuduja (enamasti haiguse tõttu) Vladimir Velman (KE) esitanud näiteks vaid kaks küsimust.

Päris vaikne on olnud ka pea igal istungil kohal olnud IRLi saadik Maire Aunaste, kes on sõna võtnud üksnes kolmel korral. Ta on pidanud kaks kõne ja esitanud ühe küsimuse. Isegi Helmut Hallemaa ja Marko Šotin Keskerakonnast on rohkem sõna võtnud, kuigi nemad on riigikogus verivärsked lisandused.

Tasased on olnud ka IRLi saadik Einar Vallbaum, kes on pidanud kaks kõne ja esitanud kaks küsimust, Kalle Muuli (IRL), kes on sõna võtnud viis korda, neist neljal korral pidanud kõne, ning Viktoria Ladõnskaja (IRL), kellel on olnud viis kõne ja kaks küsimust.