Kas olümpiafinaal on pidupäev või on see raske tööperioodi viimane ränk pingutus, millesse tuleb suhtuda nagu tavalisse võistlusse?

See on kõige väärtuslikum võistlus. Vahel küsisin endalt: kui valida oleks olümpiapronks või MM-kuld, siis olümpiapronks on isegi väärtuslikum. Vaadake, mis siin on toimunud: paljud tunnevad talumatut pinget, favoriidid murduvad ja jäävad lõppvõistluselt välja. Olümpiamedali võitmise võimalus avaneb harva; kui ilma jääd, tuleb jälle pikalt oodata.

Mõtlesin, et kui nüüd ikkagi medalit ei saa, siis selle saamise tõenäosus 2012. aastal on veel väiksem. Ometi teadsin: medal võib väga vabalt tulla, sest kõik piirid on murtud. Läks väga hästi ja parimas kettaheitjaeas täitus mu kõige suurem unelm. Nüüd tahan veel ühes olümpiatsüklis edukalt kaasa teha ja mitu kõige säravamat medalit võita.

Millal hakkas sinu võidupidu?

Pidu pole veel hakanudki! Tulemus on väga hea, kõik on väga rahul. Olen olnud töömeeleolus, teravaid emotsioone pole tundnud. Võib-olla kodus rahva vastuvõtul hakkan vaikselt aru saama, kui tähtis see võit ikkagi oli. Lähikonna poolehoidjad lootsid ja uskusid minu edusse. Eel-kõige on heameel selle üle, et suutsin isale, emale ja elukaaslasele Liinale häid emotsioone pakkuda. Muidugi on endalgi väga hea meel.

Olümpiavõitjana satud paradoksaalsesse olukorda. Võistled edukalt ja võid elu lõpuni tähetunni üle uhkust tunda, ometi ei kuulu esikoht ainult sulle. Mingil momendil on kõige olulisem võidu jagamine. Miks?

Vesteinn Hafsteinssonile oli kuldmedal läbimurre treenerina, ta läheb selle saavutusega elu lõpuni. Raul Rebasele oli see pika ühistöö edukas strateegiline võit. Indrek Tustit on üldse kuldse käega mees — kaks aastat tiimi füsioterapeut ja kaks korda oleme võitnud.

Kuidas konkurendid sind õnnitlesid?

Alekna õnnitles sõbralikult, ise tundus löödud olevat. Poolakas (Piotr Malachowski — toim) oli hõbedaga väga rahul. Osa uskus Alekna, teised minu edusse. Raske oli ennustada, nii tema kui ka minu võimalused olid võrdsed. Kuldmedal vedeles muruväljakul.

Kas sinu võidutahe oli kõige tugevam?

Kui meenutan, kuidas mu emotsioonid eri võitude järel on muutunud, võib Aleknast aru saada. Ta ei saanudki kulda niimoodi tahta, nagu tahtis 2000. ja 2004. aastal. Ta on kahekordne olümpiavõitja, ja kui sa oled juba midagi korra maitsnud, polegi see hiljem enam nii maitsev. Selge, et tahaksid olla karjääri lõpuni võitmatu. Aga konkurendid arenevad, noored mehed tahavad natuke rohkem. Vanus paneb ka mingi piiri.

Oled sportlasena parimas eas. Parajalt elu näinud mees, kes tegutseb enda kõige meeldivamal alal kõige paremal tasemel. Kas su elu on tasakaalus?

Ise on raske öelda, aga elukaaslane on rõhutanud, et näeb minus uut külge. Varem oli õhustik ärevam, nüüd on palju rahulikum. Kuigi saavutust (loe: olümpiakulda) veel polnud, oli minek kindel. Nii isa kui ka Liina olid jäägitult kindlad, et kõik läheb hästi. Ju siis saatsin neile signaale, mis tegi neid rahulikuks.

Pärast MM-kulla võitmist ütles Jaan Kanter: nüüd tuleb võita olümpiakuld. Mida isa ütles sulle seekord?

Kuigi mu meelest ei kulgenud võistlus kõige kindlamalt, ütles isa: “Väga hea võistlus. Kõik oli ammu selge. Nägin, et sul oli neljandaks katseks ringi minnes kindel pilk.” Tavaliselt on isa kriitiline, seekord mitte. Ilmselt nägi ta hoiakut, mis meeldis.

Sügisel võtsid eesmärgiks visata olümpiafinaalis 71 meetrit, kõik tundus edenevat. Kui palju kaldusid teelt kõrvale?

Kõige rohkem häirib, et treeningutulemused on paremad kui mullu, kuid häid võistlusi on olnud vähem. Eelmisel aastal heitsin kuuel võistlusel üle 70 meetri. Sel aastal püstitasin treeningurekordi 72.15, mida kordasin, lisaks heitsin korra 72.10. Hoo-aja keskmine võistluste tulemus on võimas, üle 68,5 meetri. Ei saanud ju sellest finaalis kehvemini heita, ei heitnudki — 68.82. Vähesed teevad olümpiafinaalis isikliku rekordi, pigem näidatakse oma keskmist tulemust. Pärast pikka võistlust oli raske 70 meetrit heita, siis pidanuksin olema imevend.

Ootused olid kõrgel juba enne Ateena olümpiat. Kui medalihimuline olid sa siis?

Medaliootuse tekitas pigem meedia. USA ajakiri Sports Illustrated pakkus mulle pronksi. Kuigi olin heitnud 68,5 meetrit, oli medal utoopia. Võistlesin ebaühtlaselt. Ma ei pidanud seda olümpiat tagantjärelegi niisuguseks altminekuks, nagu juhtus Pariisi MM-il ja Müncheni EM-i finaalis. Ateena ebaõnnestumisest leidsime võtme, mis aitas nüüd võita.

Kuidas Hafsteinsson sind juhib: kas piitsa ja präänikuga, veenmisega või autoriteediga?

Kaheksa aasta jooksul on rollid muutunud. Alguses oli kindlad reeglid, alustasin sisuliselt nullist, juhtnööre tuli täpselt täita. Nüüd käib meie koostöö dialoogivormis. Meil on piisavalt ühist kogemust. Kuulan, mida mu keha ütleb. Tuleb järgida vaistu, et paremat enesetunnet leida ja end pingelises olukorras maksimaalselt realiseerida. Treeninguheited ei maksa midagi. Tulemuse peab vormistama olümpiastaadionil. Hea valem kulub igal juhul ära, arvan, et oleme selle leidnud.

Võiks võtta sihikule võita järgmisel tiitlivõistlusel poolteist meetrit parema tulemusega. Võimed on olemas. Võib-olla praegune valem pole piisavalt hea.

Leping Hafsteinssoniga saab läbi. Kuidas lähed edasi?

Ei näe mingit põhjust, miks meie teed peaks lahku minema. Viimase aja koostöövorm on piisavalt vaba. Mul on sõnaõigust. Laagrites tema taktikepi all töötades on edasiminek kiire. Kodus püüame taset hoida.

Füsioterapeut Indrek Tustit ütles finaalieelsel õhtul: su lihas on nii hea, nagu peab olema. Kuidas see ergutas?

Loodame, et nii oligi! Ma ei tea, see võis olla ka Indreku psühholoogiline nipp. Kui ta tunneb, et midagi on valesti, pole mõtet seda välja öelda. Eks tunnen end ka ise, väga palju ei saa ta mulle hambasse puhuda.

Hafsteinsson on öelnud, et kettaheide on kui vahend tiimitöös. Püstitada ühine eesmärk, teha sihipärast mõtestatud koostööd, uskuda üksteisesse ja täita lõpuks eesmärk. Kui tähtis on teie tiimi sõnum?

Raul ja Vesteinn on kogu aeg rääkinud, et nende peaeesmärk pole medalite võitmine. Medalid on vahend, et panna inimesi meie poole alt üles vaatama ja meid tunnustama. Oleme püüdnud oma kogemusi teistega jagada. Meil pole saladusi, kuidas töötame. Küsimus on sihikindluses ja tahtejõus.

Meie püüame midagi rahvale pakkuda, teistele sportlastele ja treeneritele midagi toota. Usun, et see eristab meid konkurentidest.