Geoloog soovitab Eestile oma uraanitööstust
„Uraan asub kivimis nimega diktüoneemakilt,” selgitab juba aastakümneid tagasi uraaniuuringutega tegelnud geoloog Valter Petersell. „Eesti territooriumil on seda kivimit hinnanguliselt 60 miljardit tonni, mis on Euroopa suurim varu.”
Uraan pole kildas esindatud eraldiseisva maagina, vaid mitmesuguste orgaaniliste ühendite koosseisus. See fakt päästis Eesti nõukogudeaegsetest uraanikaevandustest.
Kui muidu rikastati uraanimaaki tsentrifuugilise teel, siis Eesti uraani tuleks esmalt lahustada hapete või biokeemiliste protsessidega. Kuniks leidus lihtsamini töödeldavaid maardlaid, jäeti Eesti varud reservi. Võib vaid kujutleda, milliseid keskkonnakahjustusi oleks põhjustanud uraani nõukogulikult hooletu kaevandamine Põhja-Eestis.
Ent meie uraanivaru tööstusliku kasutuselevõtu aeg võib ühel päeval siiski koita, usub Petersell. Maailma uraanivarud vähenevad, kui tõsiseltvõetavat võistlejat tuumaenergiale ei paista.
„Järjest hakatakse kaevandama üha väiksema sisaldusega uraanimaaki. Eesti asuvad Euroopa suurimad uraanivarud ja nende kasutamisel oleks kindlasti potentsiaali,” kinnitab teadlane. „Tootmine keskenduks sel juhul Ida-Eestisse, esmajärjekorras Toolse piirkonda, kus saaks hakata tootma ka fosforiiti.”
Fosforiit ja diktüoneemakilt on nimelt omavahel seotud ja ilma viimase kõrvaldamiseta ei pääse ligi ka fosforiidile.
„Juba kaheksakümnendatel arvasime, et Eesti peaks üle minema tuumaenergiale ja meie kaevandused peaksid ümber orienteeruma fosforiidi kaevandamisele, et tööstuspotentsiaal säiliks,” meenutab Petersell fosforiidisõja eelseid aegu.
„Toonaste arvutuste kohaselt piisaks Toolses aastas kolme miljoni tonni fosforiidi kaevandamisest, et selle käigus eemaldatud diktüoneemakildast eraldatud uraanist jätkuks 1600megavatise tuumaelektrijaama töö tagamiseks.”
