„Kõigepealt tänan komplimendi eest, et hr M. Mihkelson hoiab 2009. aasta veebruarikuu Playboyd enda käeulatuses. Kuna selle ilmumisest on möödas üle poole aasta, võtan seda komplimendina. See on ajakirjanumber on talle vist sügavalt hinge läinud,“ kirjutas Galojan Delfile.

"Ent hoopis olulisem on küsimus, kust kohast hr Mihkelson üldse võtab, et Eestis ühed saavad või tohivad sõna võtta, ja teised mitte," hakkab Galojan ebaõiglusele vastu.

"Kas Mihkelsoni demarš polegi kõige parim tõestus, et Eestis, meie tänases ühiskonnas peaksid nii mõnegi politikaani arvates erinevate elanike suhtes kehtima erinevad standardid demokraatia, inimõiguste, õigusriigi põhimõtete ja majandusvabadust edendavate väärtuste kohta? Õigemini – topeltstandardid."

Need seisnevad Galojani sõnul selles, et mõned politikaanid võivad suust välja ajada, mida jumal annab ja pähe toob, ja teised kodanikud peavad vaikima. Neiu kahtlustab, et parlamendi liikme põhiülesanne ongi kodanikuühiskonna ründamine.

"Õnneks mul puudub pikk elukogemus totalitaarse režiimiga riigis, kuid paraku paistab see väga hästi meeles olevat Marko Mihkelsonil. Tuletaksin talle siiski meelde, et me elame Eesti Vabariigis, mitte Eesti NSVs."