Kuigi tegemist on avaliku üritusega,  on jumalateenistus siiski teatavas mõttes kinnine: et jumalasõna kuulama tulnuid mitte segada, jääb publik üles pildistamata.

“Kõiki on pandud oma mõtete ja tunnete pärast häbitundma”

Geikristlaste Kogu juhatuse liige Heino Nurk alustab oma kõnet jumalateenistusel meenutusega lapsepõlvest, kus ta proovis joonistada inglit, ent kuna ta ei olnud näinud ühtegi isegi pildi peal, siis võttis ta endale modelliks hoopis naabrite valged kanad — ainsad tiivulised olendid, keda ta teadis. Sellele järgnenud vanemate tögamine ja piinlikustunne on midagi, mis meenub mehele ka täna, kui on vaja tõmmata paralleeli mittemõistmisega.

“Kindlasti pole see ainus kord ei minu ega paljude teiste inimeste elus, kui oma mõtete ja tunnete pärast keegi on meid pannud häbi tundma. Meie arusaamist elust ning sellest, kuidas me seda väljendame ja sellest lähtudes elame, on kuulutatud rohkem kui mõned korrad kas täiesti ekslikuks või koguni kuritegelikuks,” lausus Nurk oma kõnes.

“Paraku ei takista meie ebaedu ei heauskseid aidata soovijaid ega ka õelaid häbistajaid oma pakkumisi kordamast. Tundub, et nad seda tehes on hirmul, et kui midagi maailmas toimub nende harjumustest ja arusaamistest erinevalt, võib kogu maailm neile rusudena peale langeda ja nende õhkõrna tõe ning selle tunnetuse koos nende endiga hävitada.”

Jumalateenistused käisid ka uued huvilised

Nurga sõnul oli esimene geikristlaste poolt korraldatud avalik üritus igati korda läinud: tulijaid oli täpselt niipalju kui nad arvasid: paarkümmend inimest, kelle hulgas oli nii asutajaliikmeid kui ka teisi juba ammu tuttavaid.

“Kuid käis ka täiesti uusi huvilisi, nii homo- kui heteroseksuaalseid mehi ja naisi. Paljud meie sõbrad ja toetajad elavad Tallinnast kaugel, neil on võimalik üritusest osa saada jutluse salvestuse ja fotode vahendusel meie veebilehel,” ütles Nurk Delfile.

X-baar sai spetsiaalse sisekujunduse 

Kogu ettevalmistus jumalateenistuseks tehti vabatahtlike abiga: kuulutuste ja laululehtede kujundamisest kuni ruumi kaunistamise ja kujundamisega välja.

“X-baarilt saime kasutada ruumi teisel korrusel, mille kujundasid selleks õhtuks kunstnikud Krista Sokolova ja Sandra Jõgeva. Anna Stina Treumundi fotosid sellest saab vaadata detsembris Sandra Jõgeva näitusel “Meeleparandus” Draakoni galeriis,” ütles Nurk Delfile.

Kas Eesti on geikristlasteks valmis?

“Eesti ühiskond on muutunud vabaduse ajal tunduvalt avatumaks oma suhtumises erinevustesse. Tunda on märgatavat vahet põlvkondade suhtumistes, mida nooremad inimesed, seda avatumad ja sallivamad ollakse,” arvab geikristlaste kogu eestvedaja, kelle sõnul oleneb suur osa mõistmisest ka selles, kui haritud on inimesed.

“Suur osa on seejuures kahtlemata ka haridusel või selle puudumisel. Meie kogu (või ühing) on asutamisest saati seadnud oma eesmärgiks toetada inimeste usulist ja isiksuslikku kasvamist ning vaimset ja kehalist tervenemist. Teeme seda, arendades osaduselu ja pakkudes usaldusväärset teavet ristiusu ning seksuaalse orientatsiooni küsimustes,” ütles Nurk. “Armastada oma ligimest suudab vaid see, kes teab, kes ta ise on”

Heino Nurk lõpetab oma kõne viitega piiblile ning jõululoole, kus jumala poeg saadeti maailma kuulutama ülimat tõde ja armastust inimeste vahel.

“Seepärast julgen ma alati soovitada ikkagi kuulata ja usaldada eelkõige seda, mis toimub meis enestes. See võib seada meid silmitsi suurte küsimustega ja põhjustada palju pingeid. Seda tehes ei pruugi me alati inimestele meeldida. Armastada oma ligimest nagu iseennast suudab aga vaid see, kes teab, kes ta ise on, ja julgeb tunnistada, mida ta tahab. Tõde ei kuulu meist kellelegi ainuisikuliselt, kuid ilmub alati isiklikult. Tõe avaldused on alati ühe inimese nägu.

Sellest kõneleb meile ka jõululugu, mis on lugu ülima tõe ja armastuse ilmumisest inimeste maailma inimese kujul: Maarja pojana Petlemma linnas. Ta ei nõua meilt kellegi teiste veendumuste, eelduste või harjumuste järgi elamist, vaid saab meie sarnaseks, et me võiksime elada tões, mis teeb meid vabaks,” lausus Heino Nurk oma kõnes.